Ethel. 11 kuud. Väike video pargiskäigust ka

IMG_2554Ethel on pea nädalakese juba 11-kuune olnud. Mõtlesin, et sel korral ei kirjutagi siia mingit pikka juttu. Nagunii saab kohe-kohe aasta täis ja siis teeks ehk suurema kokkuvõtte ja tagasivaate aastale. Ma jääks end hetkel ilmselt varasemaga kordama ja vatraks siin kui vahva sell ja asjalik ringitoimetaja ta on. Sest seda ta tõesti ka on. Ilmad on pikalt suurepärased püsinud ja seetõttu oleme palju väljas olnud, ringi käinud. Ja äi sai vahepeal 50, jeii! Olen hakanud viimasel ajal palju Ethelist ja üldse tegemistest üsna suvalistel hetkedel videoklippe tegema. Et kui muidu haarad telefoni/kaamera, et pilt klõpsata, siis nüüd pigem filmin selle asemel väikese lõigu. Neid on lahe hiljem meenutuseks vaadata ja emotsiooni annavad need samuti piltidest enam edasi. Kuna neid klippe nüüdseks väga palju on saanud, siis tahaksin neid kuidagi rakendada ka, mis aga eeldaks teatavaid videotöötluse oskuseid. Neid mul paraku pole. Olen piltidest mõne üksiku video kunagi töö tarbeks kokku klopsinud, lisaks Indreku Slingshoti video, aga rohkem pole ausalt öeldes tarvidust olnud. Huvi selle vastu on tegelikult juba pikemat aega olnud. Mida ei oska, kuid tahaks osata, seda tuleb harjutada, mõtlesin ma. Kättevõtmise asi.

Nii pistsin ma Etheli ühel hommikul vankrisse, et õue jalutama minna ja jäädvustasin selle käigu tavapärasest vähe suuremalt üles. Mõte oligi, et saaks harjutamise eesmärgil hiljem nendest klippidest ühe tervikliku video päevast kokku panna. Alguses proovisin windows movie makeriga algust teha, aga sellega tekkis mingi jama. Siis kasutasin töötlemiseks Filmora programmi (kui kellelgi on paremaid soovitusi, siis ootan). Pusimist oli omajagu, aga midagi ma neist kokku lõpuks sain. Üsna ajakulukas ettevõtmine. Siiski oli kogu see protsess minu jaoks pigem huvitav ja hakkan kindlasti edasi katsetama. Arenguruumi selles osas on mul veel ilmselgelt vähemalt kilomeetri jagu, sest praegu torkab vigu veel päris palju silma. Mis mind kõige rohkem hetkel häirib on see, et kui programmisiseselt seadsin lõigud enda meelest üsna täpselt muusikasse, siis peale salvestamist läksid need ikkagi veits rappa ja päris paika veel ei saanudki. Indrek avaldas ka video kohta arvamust. Ütles, et see on “nunnu, aga igav…aga esimese korra kohta täitsa okei :D”. No märulit seal tõesti väga ei saa ja kätel ka keegi ei kõnni, aga asi seegi. Panen selle “igava nunnu” video postituse lõppu. Ethel sai sellel filmimise hommikul täpselt 11-kuuseks.

Et nüüd midagi viimase kuu arengust ka ikkagi kirja panna, siis toon välja, et vahepeal lisandus õnneks leebelt alla ritta üks hammas (kokku nüüdseks 8). Päevased uned on muutunud varasemaga võrreldes tunduvalt paremaks. Nüüd teeb ta mitme lühema asemel enamasti ühe korraliku 2-3 tunnise lõunaune ja siis lisaks ühe väiksema, mis on mulle täitsa meelt mööda. Viimased ööd on Etsu arvanud, et pool viis hommikul oleks sobiv aeg silmad pärani ajada ja voodis mürama hakata. Mõne aja pärast magab küll edasi, aga hommikul tööle minev issi selle triangli peale just ülemäära õnnelik ei ole, sest sel ajal on uni veel kõige magusam. Krutskeid on neiule veel juurde tulnud. Vahel teeb ta pättust ja reedab end ise oma pilgu või põgenemisega. Näiteks võtab (või leiab) ta midagi, mis pole tema arvates lubatud, toimetab sellega vaikselt ja kui näeb, et meie seda märkasime, siis teeb kavala näo pähe või pistab selle asjaga naerdes jooksu. Või kui ta parasjagu jooksu ei pane, siis teeb ta meie märkamise peale näo, nagu ta olekski tahtnud just selle “keelatud” asja meie kätte tuua, sirutab oma käe pikalt üleandmiseks ette ja ütleb lahkelt naeratades “aitäh”. Üleüldse meeldib talle igasugu kraami meie kätte tuua või meile näitamas käia. Vaikselt saab teda juba “käsutada”, et too emmele seda või toda ja ta ise on selle üle jube uhke, kuna ega siis need teod kiituseta jää. Tegelikult on lihtsalt jube tore jälgida, kuidas ta üha enam sõnavarast aru saab ja juhiseid tasapidi mõistma on hakanud. Rand ja liivakastid on samuti viimasel ajal väga popid olnud. Kõik, kus leidub liiva, on teemas ja seal võiks tunde mängides veeta. Ja linnud! Nende kohtamise reaktsiooni näeb ka videost.

Ja siit see tuleb.

Minu meelest sai alustuseks päris armas asi kokku. Peaks iga mingi aja tagant sellise mälestuseks valmis tegema.

IMG_1913
Kannatab juba väikese tuti pähe teha. Tahaks patse punuda :D. Kammimise ai-ai kisa ei jõua ka ära oodata.

Pargis

väike päike
Meie väike Päike igas päevas.

img_5620-2IMG_2275 (2)IMG_2202 (2)

Täna õhtul lähme vaatame, kuidas Tiigrid lasteaiaga hüvasti jätavad ja uhkel sammul kooliteele asuvad. Alles nad olid ju niiii väikesed!

Need 2 nädalat. Siilid ja muud loomad

Indrek on viimased 12 päeva Siilil õppusel olnud. Töö kohustab ja “iga okas loeb”. Nõnda tuli meil Etsuga need kaks nädalat issi ja meheta läbi ajada. Üsna pikk aeg, aga ei tundunud just ületamatu, arvestades, et ligi 15 000 perekonda veel oma mehe, isa või poja metsa saatnud olid (mõned naisterahvad ka sekka). Paar korda päevas saime ikka mõne lause ja pildi omavahel vahetada. Siiski, kui väga ma ka ei üritanud, hakkas mingil hetkel ihuüksi lapsevanemaks olemine väsimuse näol korralikult tunda andma. Eks ma olin selle olukorra ise ka tekitanud. Terve päeva lapsega hõivatud olles hakkasin oma isiklikku aega Etsu ööune arvelt võtma, selle asemel, et samuti magama minna. Ega tips siis hommikul mõtle, et emps õhtul kaua üleval oli ja nüüd rahus põõnata tahaks. Egas midagi, tuli end varakult jalule ajada. Pealegi oli Kätlin vahepeal linnas praktikal ja seni meie juures öömajal ning nagu arvata oli, siis jätkus ju juttu hiliste õhtutundideni. Väärt seltskond trumpas seekord väsimuse üle.

Inimene õpib oma vigadest (isegi mina :D) ja teise nädala alguseks oli selge, et kui õhtuti varem magama minna, siis on päeval ka täitsa inimese tunne funktsioneerida. Samuti oli välja kujunemas kuidagi see üksi hakkamasaamise rutiin. Eks asjatamist oli palju ja lisaks kõigele muule oli just nüüd tarvis autol rehvid ära vahetada ja töötamast lakanud kojameestele elu sisse puhuda. Kõik see võttis omajagu aega ja asjaajamist, aga tehtud sai. Ma avastasin veel, et mida pikemalt päeval väljas olla, seda paremini korras püsib kodu (sest keegi oi ole seda segi ajamas, loogish) ja ei pea üldse nii palju sahmima ja ühe väikese tegelase tagant mänguasju ja muud kraami pidevalt koristama. Seepärast olimegi palju üldsegi suvilas õues ja lisaks käisime loomaaias, jalutamas, külas jms. Ilmad on hetkel nii mõnusad, et patt oleks toas istuda. Suvilas lõime käed külge kahe mureli/kirsi ja kahe ploomipuu istutamisele. Vanad viljapuud olid oma aja ära elanud ja saaki anda enam ei tahtnud. Loodetavasti saab uutest asja. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas vennaga mööda puid ronitud sai ja boonusena meeletutes kogustes värsket kraami suhu pistetud. Ma loodan, et Ethelil on ka tulevikus võimalus ise turnida ja oma käega marju suhu noppida, muidu võib juhtuda nii nagu lasteaias mulle üks laps teatas, et puuviljad kasvavad turul. Linnalaste värk.

Eelmise nädala lõpus korraldasime kursaõdedega mõnusa istumise, kus erialaseid ja muidu muljeid omavahel snäkkides jagasime. Polnud üksteist tükk aega jälle näinud. Kuna me juhuslikult oma kolmesest pundist kõik hetkel just koolipsühholoogid oleme, siis jagus tööalast äratundmist ikka omajagu. Tuli välja, et selle erialaga seonduvad mure- ja rõõmukohad kipuvad ikka kõigil üsna sarnased olema. Mulle minu eriala meeldib ja ma tunnen, et mida aeg edasi, seda enam tekib tööalast kogemust ja enesekindlust. Tegelikult tahaks varsti haigla suuna peale vaadata ja kliinilise psühholoogi kutse ära teha. Sellega läheb ilmselt veel aega, sest nii väikse põnni kõrvalt seda kuigi lihtne teha pole, aga vähemalt on see idee kusagil kukla taga olemas.

Vahepeal sai veel Aireti ja lastega loomaaias käidud. See oli just see päev, kui hommik eriti karm tundus ja midagi tuli enda käimatõmbamiseks ette võtta, sest muidu oli oht terveks päevaks väsinuna tuppa virelema jääda. Loomaaeda minek tundus ideaalne variant. Inimesi oli veidralt vähe loomaaias, aga seda mõnusam ja privaatsem seal jalutada oligi. Põhilised loomad nägime ära ja kõige suuremat elevust tekitas üks ahvikari, kes üksteiselt sitikaid ära nokkisid ja üks neist Ethelile tõelist showd klaasitaga tegi. Tahtis teine justkui lakkuda ja musitada klaasitaga vankris istuvat Ethelit. Pildipostituse loomaaiast leiab siit.

IMG_1567
Loomaaeda minek. Tegelikult tulek.

Ethelile ei jäänud samuti issi äraolek vist märkamata. Või vähemalt mingist hetkest alates hakkas ta käima pidevalt seinal oleva Indreku pildi ees näpuga sellele näitamas ja miskit seletamas. Nii me siis koos seda pilti uurisime ja lugesime igatsevalt päevi, millal Indrek metsast tulema pääseb. Ilma temata oli ikka midagi väga puudu. Samas oli nii liigutav näha, et sellisel hetkel just need kõige-kõigemad inimesed oskavad märgata ja parimal moel tuge ja seltsi pakkuda. Merilyn. Airet. Kätu. Emps. Triin. Oh, teid oli veelgi. Tänu teile on mul olnud võimalus vahepeal suhelda ka vähe teisel tasemel, kui seda 10-kuusega omane on. Kniks teile!

IMG_5067
Issi igatsus?

Mul jäigi see postitus eile poolikuks, kuna järsku oli kuulda võtmete kolinat lukuaugus ja siis oli juba tähtsamat teha. Seal ta seisiski – nägu habetunud, pilk väsinud, kuid rahulolev, lillekimp peos. Ja kodus ta oligi! Selleks korraks on Siil seljatatud ja saab oma tavapärase elu juurde tagasi minna.

Eurovisioon sai ka just vaadatud, Eestile kaasa elatud. Nüüd võib magama minna.

Loomaaias

IMG_1567Täna jõudsime omadega loomaaeda. Viimati käisin seal eelmisel suvel, kui Ethel äkki paari kuune oli. Siis oli see rohkem sellel eesmärgil, et beebi saaks vankris tududa ja meil Indrekuga oleks midagi jalutamise kõrvale vaadata ka. Ma igatahes mäletan, et vankris meie beebi küll eriti püsida too päev ei tahtnud ja tuli hoopis musklitele kordamööda hagu anda.

Seekord käisime Airetiga. Pakkisime pisemad lapsed vankrisse ja tuur võis alata. Rahvast oli sel neljapäevasel päeval suhteliselt vähe. Ma ütleks, et paarikümne ringis ja needki tulid korduvalt päeva jooksul erinevates kohtades vastu. Lisaks oli tegutsemas näha paari koolirühma. Eks vast nädalavahetusel ja õhtuti ole rahvast rohkem, aga tol hetkel tundus küll, nagu oleks privaatsel loomaaiatuuril.

Positiivne oli näha, et loomaaias pidevalt midagi edasi arendatakse. Seekordseks üllatajaks oli jääkarude uus kodu, mis varasema kitsa puuriga võrreldes tõesti mõnus paistis. Üks jääkarudest oli veel oma vigastatud käpa tõttu vanas puuris, aga küllap peagi saab ka tema oma uude koju transporditud. Uues kodus saab mõmmikute suplust läbi klaasi ka allpool veepiiri jälgida, aga meie sealoleku ajal ei paistnud neil suplemise isu olevat. Ilmselt olid nad juba ära käinud, kuna kasukas paistis märg olevat.

Seekord püsisid lapsed rahumeeli vankrites. Kes vaatas ringi, kes magas. Marit muidugi liikles omal jalal. Ethel on õnneks hakanud vankrit ka ärkveloleku ajal armastama ja rallib seal mõnuga ümbrust uurides vajadusel mitu tundi. Nüüd on julgem vankriga pikemaid käike ette võtta, kartmata, et ta seal protestima hakkaks. Kui loomad üle vaadatud olid, lasime lapsed mänguväljakule mängima ja päev oligi üsna õhtusse saadetud.

IMG_1571IMG_1363IMG_1360IMG_1375IMG_1388IMG_1398IMG_1403IMG_1418IMG_1419IMG_1427IMG_1428IMG_1529IMG_1526UntitledIMG_1455IMG_1438IMG_1452IMG_1461IMG_1481IMG_1490Untitled3IMG_1501IMG_1540IMG_1557IMG_1561IMG_1568