Seitsmekuune lapsuke

Seitse. Seitse. Nii et eilsest ongi siis neiu juba seitsme kuune. Tahaks iga kuu postitust alustada lausega, et ta on juba niiii asjalikuks muutunud, mis oleks vist veits imelik. Aga no ta on! Alles meil oli väike beebi, nüüd on isetoimetav ja ringi liikuv väike preili. Täna saime arstil käies numbrid ka – kaaluks 8,88 kg ja pikkust on 73,5 cm jagu.

Sünnipäev 7k

Nii kui kuues elukuu täis tiksus, hakkas Etheli arengus mühinal uusi asju toimuma. Ta hakkas korralikult käputama, kindlalt istuma ja ennast kõige najale, kuhu vähegi võimalik, püsti ajama. Jube uhke näo tegi ette, kui omal jalal seista sai. Seistes mingi aeg hakkas aru saama, et päris igaveseks siia ühe koha peale klammerdunult seisma ikkagi jääda ei tahaks, aga alla tulemiseks oskuseid veel nappis. Täitsa hädas näo manas siis omale ette ja hääl oli ka selline, et “pliis, help!!”. Umbes nädala-paariga hakkas asi käppa saama ja vilumust tuli muudkui juurde. Eks neid pisikesi kukkumisi ja potsatamisi tuli ka ette, aga enamus korrad on õnnestunud ikka turvaliste käte vahele langeda (oh neid kiireid reflekse, mis lapsevanematel olema peavad). See periood muud teha ei saanudki, kui tal sabas käia ja teda muudkui kusagilt püüda või julgustuseks kätt ulatada. Aga harjutamine teeb meistriks. Selle kuu ajaga on tasakaal päris heaks läinud ja enda kükki/istuma laskmise ja käe maha panemise on ta ka üsna hästi selgeks saanud. Eile just jälgisin, kuidas ta kapi najal püsti seisis ja siis muudkui kükki-püsti-kükki seal teha vihtus. Vahepeal laseb seistes demonstratiivselt ühe käe lahti ja katsetab oma oskuste piire. Veel üks tema meelest jube äge värk on, kui saaks vaid kellelgi kahest käest kinni hoida ja ringi kõndida. Kannata, tibuke, mulle pole veel seegi kohale jõudnud, et sa siin mööda põrandaid ja kappe ringi paned, ei ole selle kõndimisega ju nii kiire ka, ega ju!?! Aga noh, eks vaikselt harjutab. Nende maha potsatamistega on see ka veel, et ta vaatab peale seda kohe meie poole ja jälgib meie reaktsiooni, et kas tasub nüüd nutma hakata või mitte.

Püsti

Etheli sõrmed on nagu väikesed näpitsad, mis iga pisema kübeme maast üles leiavad ja üles nopivad. Käed ise on tal vist teleskoopvarrega pikendatavad – vaatad peale on veel nii tillukesed, aga kui midagi laua pealt kätte on tarvis saada, siis ulatuvad nii kaugele, et vaata ja imesta. Mis me veel järsku tähele panime oli see, et Etheli juuksed on läinud justkui “üle öö” hulga tihedamaks ja hakkavad ehk pikkust ka juurde viskama. Piltidelt välja muidugi ei paista :D. Müramine ja laginal itsitamine on meil iga päeva osa ja erinevalt varasemast, siis nüüd on Etsu kõdi hakanud ka kartma (mis teeb müramise eriti lõbusaks, ehee).

Beebivanni pakkisime kokku ja sulistab ringi ta nüüd meie suures vannis, mille põhja natuke vett lastud. Vett pritsib igasse suunda ja oma mänguasjadega jagub tal seal tegevust tükiks ajaks. Tihti väsin ise juba kõrval ootamast ära, aga nii lõbusalt kilkavat ja suu kõrvuni toimetavat last on teinekord kahju välja ka võtta.

Kass on meil endiselt üks liikumapanev jõud ja vist kõige huvitavam “mänguasi” kodus. Ma täitsa imestan, et kassil juba nendest patsutamistest ja sakutamistest kõrini pole. Hoian ikka silma peal.

Kassiga

Paar päeva peale kuue-kuuseks saamist lõikusid järjest kaks esimest hammast ja tasapisi ta neid siin kasvatab nüüd. Ethel sai seepeale omale oma päris esimese hambaharja, mida ta suure innuga närib ja sellega omal igemeid sügab. Kui mina sellega ta kahte kikut nühkida üritan, siis teeb see Etsule miskipärast korralikult nalja. Täna ütles arst, et ülevalt on ka juba ige paistes ja varsti on ilmselt sealt esimesele kahele lisa oodata.

Kikud

Kuue-kuusena hakkasime proovima esimesi lisatoite. Tegin talle ette valmis püreesid kõrvitsast, porgandist ja kartulist, lisaks on mekkinud värsket kurki ja banaani. Umbes nädala eest proovisime ka pudru ära. No ütleme nii, et see söögivärk käib meil üles ja alla. Üldiselt tahaks öelda, et sööb vahelduva eduga kõike, mida pakkunud olen, samas päris ludinal ei lähe ükski. Üks kord sobib mingi toit väga hästi ja sööb isuga, teine kord sama asi jälle üldse mitte ja juba peale teist ampsu teeb nägusid, et söö ise seda jama. Poe püreed preilile üldse peale ei lähe (või olen liiga vähe proovinud). Kurk meeldib talle ilmselt seepärast, et seda saab ju ise oma käest kangina nosida. Alguses olid kogused imepisikesed, nagu ikka alustades, aga tasapisi on neid väheke suurendada õnnestunud. Nii me siin maitseme, harjutame ja katsetame. Unustasin mainida, et süüa kõlbab ainult emme käest.

Söömine

Nüüd kus ta juba ise istub ja ringi toimetab, on temaga palju mõnusam ja lihtsam igal pool käia. Näiteks poes käies poetad ta lihtsalt poekärusse istuma ja istubki see hing seal (veel) suurimas meelerahus kogu poeskäigu aja. Samuti kutsus sõbranna meid mängutuppa oma lapse sünnale ja Ethelil reaalselt oligi seal midagi juba teha ja askeldada (mitte nagu eelmisel korral juunibeebide kokkutulekul, kus kõik ainult põrandal ringi roomamisega piirdus). Nii tore oli ja palju õnne Norah’le. 8, jehuu!

Norah sünnipäev 8

Veel jõudsime vahepeal pulma ja isegi 1-päevast beebit kutsuti vaatama (L). Ma poleks nagu kunagi nii pisikest last näinud.

IMG_7820
Okou, ta on niiii pisike. (03.01.2018)

Etsu

Raudselt on veel mingeid ägedaid käike ja asju vahepeal olnud, aga jube pikaks kisub kogu see lugu siin juba. Peaks vist tihemini ja lühemaid postitusi tegema. Aga igal juhul põhilisem sai kirja ja nii see eluke meil siin veereb ühe seitsmekuuse seltsis…

Tsau, pakaa!

One thought on “Seitsmekuune lapsuke”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s