Pavlova kook

Kuna väga mitmed teist, eesotsas mu emaga, soovisid lähemalt kuulda eelmises postituses olnud koogi valmistamisest, siis siit see tuleb. Pavlova kook. See kook on vist üks nendest, mis kas maitseb täiega või ei meeldi üldse. Mulle igatahes väga meeldib, eriti kodune variant. Ma ise polnud seda ammu söönud, aga sõbranna tuletas hiljuti meelde, kui imeline see on. Pavlovat võib teha nii suure tordina kui väikeste koogikestena. Ma proovisin paari nädala eest teha väikeseid koogikesi ja nüüd tegin suure. Kuidas keegi eelistab, igat moodi on hea!

Pavlova 1

Retsept on imelihtne. Eks igaüks täiendab oma äranägemise järgi, aga mina kasutasin suure koogi besee jaoks:

4 munavalget
2 dl suhkrut (või tiba vähem)
1 tl tärklist
1 tl õunaäädikat

Väikeseid kooke tegin kolmest munavalgest ja sellest tuli välja 6 (üsna pirakat) väikest kooki.

Täidis:
pakk vahukoort (võib sekka lisada natuke ka kohupiima)
suhkrut
maitse järgi hapukamaid marju/banaani vms

Eriti head oleksid muidugi kodukana munad, kuna vahe poemunadega on märkimisväärne. Munad võiks tõsta natuke enne kokkama asumist külmkapist lauale, et nad toasoojaks jõuaksid minna, siis läheb väidetavalt munavalge paremini vahtu. Eraldasin munavalged munakollastest. Munavalgeid mikserdasin köögikombainis esialgu tasasemal režiimil, kuni kergelt juba muutuseid oli märgata. Seejärel lisasin tuure juurde ja mikserdasin mitu minutit, kuni munavalge oli muutunud üsna tugevaks valgeks vahuks. Siis hakkasin järk-järgult mikserdamise käigus juurde lisama suhkrut, lisasin tärklise ja lõpuks törtsu õunaäädikat. Lasin natuke veel kombainil vaikselt vuriseda ja besee oligi valmis. Vaht peab olema nii tugev, et kausi kummulikeeramisel see sealt välja ei valguks. Ettevaatlik tasub olla ka ülevahustamisega.

Ahju eelkuumutasin pöördõhurežiimil 150 kraadini ja katsin ahjuplaadi küpsetuspaberiga. Joonistasin pliiatsiga suure koogi puhul paberi keskele taldrikuga ringi spikriks ette, väikeste kookide jaoks kasutasin ringide joonistamiseks tassi. Kellel täpne käsi ja silm ei pea seda muidugi tegema. Ega siis muud polegi, kui lusikaga vaht ahjuplaadile tõsta ja sobivaks kohendada. Ääred tasub jätta natuke kõrgemad ja keskele süvend, kuhu hiljem täidis panna.

Pavlova 2

Siis tõstsin plaadi ahju ja alandasin koheselt temperatuuri 130 kraadini. Väikesed koogid küpsevad ahjus u 50 minutit, suure besee jaoks kulub aga u 1h 20 minutit. Natuke enne küpsemisaja lõppu võib temperatuuri veelgi alandada (u 110 kraadini). Kui aeg täis, siis lülitasin ahju välja ning jätsin koogi umbes pooleks tunniks ahju seisma. Kogu selle eelneva aja jooksul ei tohi vahepeal mitte kordagi ahjuust avada!!! Kui kook on pool tunnikest kinnises ahjus jahtunud, alles siis võib ahjuuksele prao sisse teha ja lasta tal veelgi jahtuda. Oluline ongi, et jahtumine toimuks ühtlaselt ega tekiks väga järske temperatuurimuutusi.

Kui kõik õnnestus, siis peakski besee nüüd valmis olema – pealt krõbe, seest natuke vahukommikas. Kuna hetkel maasikahooaega pole, siis lisasin beseele banaanitükke, jääkapist mustsõstraid ja vaarikaid, katsin vahustatud vahukoorega ja peale lisasin kaunistuseks veel marju, granaatõunaseemneid jms. Vahukoorele suhkru lisamisega tasuks pigem tagasihoidlik olla, kuna muidu läheb kogu see krempel liiga magusaks.

Pavlova 3

Ma sõin suure enamuse üksinda ära. Õudne. Liiga hea oli. Minu üks lemmikuid kooke ja nii lihtne teha ka veel. Samas, kunagi ammu proovisin samuti ise teha ja siis läks nässu. Aga kes siin retsepti küsisid, proovige siis ka ja andke teada, kuidas õnnestus. Oeh, ei jõua suve ja värskeid maasikaid ära oodata!

IMG_8936

Seitsmekuune lapsuke

Seitse. Seitse. Nii et eilsest ongi siis neiu juba seitsme kuune. Tahaks iga kuu postitust alustada lausega, et ta on juba niiii asjalikuks muutunud, mis oleks vist veits imelik. Aga no ta on! Alles meil oli väike beebi, nüüd on isetoimetav ja ringi liikuv väike preili. Täna saime arstil käies numbrid ka – kaaluks 8,88 kg ja pikkust on 73,5 cm jagu.

Sünnipäev 7k

Nii kui kuues elukuu täis tiksus, hakkas Etheli arengus mühinal uusi asju toimuma. Ta hakkas korralikult käputama, kindlalt istuma ja ennast kõige najale, kuhu vähegi võimalik, püsti ajama. Jube uhke näo tegi ette, kui omal jalal seista sai. Seistes mingi aeg hakkas aru saama, et päris igaveseks siia ühe koha peale klammerdunult seisma ikkagi jääda ei tahaks, aga alla tulemiseks oskuseid veel nappis. Täitsa hädas näo manas siis omale ette ja hääl oli ka selline, et “pliis, help!!”. Umbes nädala-paariga hakkas asi käppa saama ja vilumust tuli muudkui juurde. Eks neid pisikesi kukkumisi ja potsatamisi tuli ka ette, aga enamus korrad on õnnestunud ikka turvaliste käte vahele langeda (oh neid kiireid reflekse, mis lapsevanematel olema peavad). See periood muud teha ei saanudki, kui tal sabas käia ja teda muudkui kusagilt püüda või julgustuseks kätt ulatada. Aga harjutamine teeb meistriks. Selle kuu ajaga on tasakaal päris heaks läinud ja enda kükki/istuma laskmise ja käe maha panemise on ta ka üsna hästi selgeks saanud. Eile just jälgisin, kuidas ta kapi najal püsti seisis ja siis muudkui kükki-püsti-kükki seal teha vihtus. Vahepeal laseb seistes demonstratiivselt ühe käe lahti ja katsetab oma oskuste piire. Veel üks tema meelest jube äge värk on, kui saaks vaid kellelgi kahest käest kinni hoida ja ringi kõndida. Kannata, tibuke, mulle pole veel seegi kohale jõudnud, et sa siin mööda põrandaid ja kappe ringi paned, ei ole selle kõndimisega ju nii kiire ka, ega ju!?! Aga noh, eks vaikselt harjutab. Nende maha potsatamistega on see ka veel, et ta vaatab peale seda kohe meie poole ja jälgib meie reaktsiooni, et kas tasub nüüd nutma hakata või mitte.

Püsti

Etheli sõrmed on nagu väikesed näpitsad, mis iga pisema kübeme maast üles leiavad ja üles nopivad. Käed ise on tal vist teleskoopvarrega pikendatavad – vaatad peale on veel nii tillukesed, aga kui midagi laua pealt kätte on tarvis saada, siis ulatuvad nii kaugele, et vaata ja imesta. Mis me veel järsku tähele panime oli see, et Etheli juuksed on läinud justkui “üle öö” hulga tihedamaks ja hakkavad ehk pikkust ka juurde viskama. Piltidelt välja muidugi ei paista :D. Müramine ja laginal itsitamine on meil iga päeva osa ja erinevalt varasemast, siis nüüd on Etsu kõdi hakanud ka kartma (mis teeb müramise eriti lõbusaks, ehee).

Beebivanni pakkisime kokku ja sulistab ringi ta nüüd meie suures vannis, mille põhja natuke vett lastud. Vett pritsib igasse suunda ja oma mänguasjadega jagub tal seal tegevust tükiks ajaks. Tihti väsin ise juba kõrval ootamast ära, aga nii lõbusalt kilkavat ja suu kõrvuni toimetavat last on teinekord kahju välja ka võtta.

Kass on meil endiselt üks liikumapanev jõud ja vist kõige huvitavam “mänguasi” kodus. Ma täitsa imestan, et kassil juba nendest patsutamistest ja sakutamistest kõrini pole. Hoian ikka silma peal.

Kassiga

Paar päeva peale kuue-kuuseks saamist lõikusid järjest kaks esimest hammast ja tasapisi ta neid siin kasvatab nüüd. Ethel sai seepeale omale oma päris esimese hambaharja, mida ta suure innuga närib ja sellega omal igemeid sügab. Kui mina sellega ta kahte kikut nühkida üritan, siis teeb see Etsule miskipärast korralikult nalja. Täna ütles arst, et ülevalt on ka juba ige paistes ja varsti on ilmselt sealt esimesele kahele lisa oodata.

Kikud

Kuue-kuusena hakkasime proovima esimesi lisatoite. Tegin talle ette valmis püreesid kõrvitsast, porgandist ja kartulist, lisaks on mekkinud värsket kurki ja banaani. Umbes nädala eest proovisime ka pudru ära. No ütleme nii, et see söögivärk käib meil üles ja alla. Üldiselt tahaks öelda, et sööb vahelduva eduga kõike, mida pakkunud olen, samas päris ludinal ei lähe ükski. Üks kord sobib mingi toit väga hästi ja sööb isuga, teine kord sama asi jälle üldse mitte ja juba peale teist ampsu teeb nägusid, et söö ise seda jama. Poe püreed preilile üldse peale ei lähe (või olen liiga vähe proovinud). Kurk meeldib talle ilmselt seepärast, et seda saab ju ise oma käest kangina nosida. Alguses olid kogused imepisikesed, nagu ikka alustades, aga tasapisi on neid väheke suurendada õnnestunud. Nii me siin maitseme, harjutame ja katsetame. Unustasin mainida, et süüa kõlbab ainult emme käest.

Söömine

Nüüd kus ta juba ise istub ja ringi toimetab, on temaga palju mõnusam ja lihtsam igal pool käia. Näiteks poes käies poetad ta lihtsalt poekärusse istuma ja istubki see hing seal (veel) suurimas meelerahus kogu poeskäigu aja. Samuti kutsus sõbranna meid mängutuppa oma lapse sünnale ja Ethelil reaalselt oligi seal midagi juba teha ja askeldada (mitte nagu eelmisel korral juunibeebide kokkutulekul, kus kõik ainult põrandal ringi roomamisega piirdus). Nii tore oli ja palju õnne Norah’le. 8, jehuu!

Norah sünnipäev 8

Veel jõudsime vahepeal pulma ja isegi 1-päevast beebit kutsuti vaatama (L). Ma poleks nagu kunagi nii pisikest last näinud.

IMG_7820
Okou, ta on niiii pisike. (03.01.2018)

Etsu

Raudselt on veel mingeid ägedaid käike ja asju vahepeal olnud, aga jube pikaks kisub kogu see lugu siin juba. Peaks vist tihemini ja lühemaid postitusi tegema. Aga igal juhul põhilisem sai kirja ja nii see eluke meil siin veereb ühe seitsmekuuse seltsis…

Tsau, pakaa!

Tere, 2018

Avastasin, et polegi selle aastanumbri sees ühtegi postitust teinud. Võiks ikka mõned mõtted ja käigud jälle kirja panna. Jõulud läbi, aastavahetus läbi. Ma isegi ei tea, kas mul on hea meel või kahju, et kogu see trall kuidagi nii kiirelt mööda libises, aga igatahes sai meil jõulukraam kõik juba uue aasta esimestel päevadel kodus kokku pakitud ja sellega on selleks korraks kõik. Nüüd vist tuleb suve ootama hakata.

Uue aasta võtsime vastu kodus koos mõne külalisega ja ütleks, et mõnus oli. Seltskond oli chill, söögikraami oli korralikult, tegevusi oli piisavalt. Olemine kujunes täpselt selliseks, nagu ma seda õhtut ette kujutasin – mugavalt väikese seltskonnaga oma kodus.

Aastavahetus 3

Jalutuskäigu kaugusel käisime täitsa uhket ilutulestikku vaatamas. Minu mäletamist mööda oli üle mitme aasta uusaastaööl selge taevas ja see muutis kõik kohe eriti ilusaks. Terve taevavõlv oli igas suunas rakette täis.

Aastavahetus 2

Mul on justkui meeles, et varasematel aastatel sai ikka konkreetselt aru, kui kell lõi 0.00 – siis hakkas suur paugutamine pihta. Sel korral oli see piir kuidagi hägune. Lasti juba 15 minutit varem rakette nii et vähe pole. Ma ei mõtle neid üksikuid kannatamatuid, kes oma saluudi enne põhivärki ära lasevaid, vaid lastigi järjepidevalt igal pool, nii et 0.00 ei olnud seda tunnet, et NÜÜÜD, Aga mis sest ikka. Soovisime üksteisele parimat uut ja vaatasime ilutulestikku. Ethel oli ka meiega õues ja vaatas oma esimest aastavahetuse saluuti. Arvasin, et äkki nii kõvad paugud häirivad teda kuidagi, aga paistis vana rahu ise olevat, pigem nagu põnevil.

Aastavahetus 1

Tänavad olid rahvast täis, kõikide meeleolu tundus ülev olevat. Koju tagasi jalutades oli kogu tänav nii must, kõiksugu rakettide rämpsu ja sodi täis. Seda jagus tänavapilti veel kahjuks tükiks ajaks. Aga meie läksime oma uue aasta esimese öö ja toimetustega edasi.

Aegajalt oleme vana-aastaõhtul tina ka valanud ja sellelt midagi välja lugeda üritanud. Lõbu pärast. Olin seekordki hobuserauad, kulbi ja veekausi välja otsinud, aga unustasime selle tegevuse täitsa ära. Mõtlesime siis järgmine päev, kui meelde tuli, et 1. jaanuar on ka ehk okei ja teeme selle pulli ikkagi ära. Sättisime siis tina kulbile ja hakkasime usinalt küünlaleegil seda sulatama. Ei kippu ega kõppu. Ei olnud seda moodigi, et see seal kulbil sulama kavatseks hakata. Eks me kõik siis proovisime ja vahetasime küünla suurema leegiga küünla vastu välja, panime veel mitu küünalt kokku ja vahetasime kulbi välja. Ei midagi. Googeldasime igaks juhuks tina sulamise temperatuuri ja küünlaleegi temperatuuri ja kõiksugu meetodeid, kuidas see tina sulama peaks hakkama, aga kõik oli asjata. No ma olen ikka päris kindel, et me oleme varasematel aastatel ka vähemalt mõnel korral küünlaleegil selle sulatatud saanud. Samuti leeklambil ja pliidiraual, aga leeklampi meil polnud ja uus induktsioonpliit selleks kah ei kõlvanud. Ühesõnaga feilisime selle projektiga ja tina jäi valamata. Miks küll??

Aga mul on ette näidata oma 2014/2015 aastavahetuse tinaplönn, mille varju küünlavalgel uuritud sai. Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga minu meelest on seal üks kaunis kleidis lillekimbuga pruut. Ja see läks sel aastal ikka täiega täide ;). Keegi ütles, et seal on pesas istuv toonekurg hoopis. Ju siis see toonekurg istus seal pesas veel mõnda aega rahulikult.

uusaasta

Kui eelmisele aastale tagasi vaadata, siis umbes täpselt pool sellest olin beebiootel (ja käisin tööl) ja teise poole sain olla EMA. Nii äge! Etheli sünd oli kindlalt 2017 aasta väga oodatud tippsündmuseks. Nii uus, nii huvitav, täis rõõme, armastust ja tibake ka muret. Ei ole lihtne kaadervärk see ema süda.

Uue aasta lubadustega on nii, et neid me eriti ei teinud. Eks katsume ikka varasemast veelgi tegusamad, tublimad ja paremad “minad” ja samal ajal ka head lapsevanemad olla, nagu ikka. Nii see uus aasta meil igal juhul tuli ja on nüüdseks juba mõnda aega kestnud. Loodetavasti tuleb sama imeline aasta ja saab aasta lõpus jälle heade emotsioonidega sellele tagasi mõelda. Seda sama soovin teile kõigile, armsad pere ja sõbrad!

Aitäh imeline 2017 ja tere tulemast veelgi imelisem 2018!