Jõulukompott

Siia tuleb nüüd kokku kõiksugu vähe jõululisemat kraami, mis eelnevatest postitustest välja on jäänud ehk pildistamine, Etheli võimlemistunni jõulu-eri ja lisaks killuke meie jõuluõhtutest. Rohkem pilte, vähem juttu.

Esmalt jõulupildistamine. Käisime kuu alguses ühe juunibeebi ema juures pildistamas, kes üheks nädalavahetuseks oma koju fotonurga üles pani ja väikeseid tegelasi enda juurde ootas. Kasutasime siis ka võimalust, et end nüüd juba pisikese perena ühele pildile saada. Ethel just ülemäära palju naeratusi selle shoodi ajal ei pildunud, kuna väsimus ja nälg tikkusid peale, aga midagi siiski. Jagan mõnda pilti ka. Fotod tehtud Eveli Johanson Photography poolt. Tegelikult ma täpselt ei teagi, kui aktiivselt ta muidu igapäevaselt fotograafiaga tegeleb, aga oma fb ja blogilehekülg mõningate töödega on tal uudistamiseks täitsa olemas. Meie saime oma hetked küll mõnusasti pildile.

JõulushootJõulushoot 2

Etheli jõuluteemaline võimlemistund. Viimased korrad võimlemas (endiselt Pelgus) möödusid peamiselt jõulukava harjutades ja nii see jõulutund kätte jõudiski. Kõik beebid olid eriliselt vahvad oma päkapikumütsidega ja demonstreerisid oma õpitud oskuseid. Kuuldavasti pidavat meid sel päeval üllatus ka ootama – keegi tundi külastama ja miskit veel andma ka. No kes ikka muu kui jõuluvana, mõtlesin ma. Aga ei. Uksest astus sisse suuur sinine känguru maskott, kes on Pelgulinna sünnitusmaja vapiloomaks. Seadis end mõnusalt istuma ja edasist tegevust vaatama. Hiljem sai iga laps kingituseks värviraamatu. Kaugel see värvimise aegki enam on. Kahjuks ei kontrollinud ma eelnevalt, et fotoka aku täis oleks ja seepärast pilte eriti teha ei saanud, aga paar klõpsu siiski. Mõned pildid sekka varasemast tunnist ka. Suured tänud muidugi särtsakale ja aktiivsele treener Solvile.

Võimlemispidu 2
Nii palju armsaid ja asjalikke päkapikusõpru (L)

võimlemise jõulukas 1KänguruPiparkoogitegu. Kuna aknast avanev vaatepilt sugugi ülemäära jõulutunnet ei tekitanud, siis hakkasime selle loomiseks hoopis piparkooke tegema. Ahjust tulev lõhn täitis kodu mõnusa jõululõhnaga ja hea oli miskit jälle nosida, kuna ilmselgelt ei ole juba viimastel päevadel üleliia söödud.

BeFunky CollagePiparkook 3

Jõulud-jõulud. Jõule endit tähistasime kahel päeval. Õigel päeval Keilas Indreku perega ja järgmisel päeval minu perega. Mõlemal juhul oli mõnus jälle perekeskis aeg maha võtta, ennast kurguauguni täis süüa ja lihtsalt olla. Isegi jõulutunne tekkis lõpuks. Keilas käis, nagu ikka kombeks, ka jõuluvana, kes pakid luuletuste eest laiali jagas.

Ethel oli õhtul veidi viril. Pidasin seda elamusterohke päeva ja väsimuse süüks, aga ilmselt vaatas tegelik põhjus meile järgmisel päeval suust vastu – lõikunud oli Etheli esimene hammas :). Jehuu! Õnneks tuli vist siis üsna valutult, kui me õieti arugi ei saanud. Järgmistega võiks sama lihtsalt minna, aga eks me siis näe.

Keila jõul 2Keila jõul

Männiku jõul
Armsa ja tubli vana-vanaemaga

Nüüd vist sai põhilisem kajastatud. Veel kord suured tänud kõigile, kes oma ilusate jõulusoovidega meie hinge paitasid ja kõigile lähedastele, kelle seltsis seda imelist aega veeta saime. Te olete armsad ja asendamatud! Rahulikku vana-aasta lõppu!

jõulukas
Raam leidis lõpuks pildi. See aga tuletab meelde, et peaks jälle portsu pilte ilmutada laskma. Kuidagi pikk vahe on sisse jäänud.

Pool aastat meie seas

Palju õnne pisike tirts! Eile oli jälle põhjust kringlit küpsetada. Pool aastat läinud nagu niuhti ja pool veel minna, et esimene eluaasta täis veereks. Kui see teine pool sama kiirelt läheb, kui esimene, siis on Etheli 1. sünnipäev sama hästi kui käes.

6.19
Pildistamine läheb aina raskemaks, kuna ta ei püsi enam paigal 😀

Oleme selle kuuga taas mitu uut oskust ära õppinud. Kui viienda elukuu postituses mainisin, kuidas Ethel juba ringi ukerdab (just nimelt ukerdas, kuna roomamiseks seda päris nimetada ei saanud, aga mingit oma tehnikat kasutades sai ta vaikselt edasi küll), siis üleeilsest on ta täiesti mobiilne. Paari nädala eest hakkas ta korralikult roomama, aga sellel ta pikalt ei peatunud ja läks juba üle käputamisele. Siis nädalakese liikus mingi oma tehnikaga, kus paar tõmmet oli roomates (kõhuli) ja paar sammu käpuli ja siis viskas jälle kõhu maha ja läks roomates edasi. Aga nagu juba mainitud, siis kaks päeva enne 6-kuuseks saamist otsustas tema täitsa liikuvaks hakata ja vudib käpuli juba täitsa arvestatava kiirusega ühest kohast teise ja nüüd juba ka ühest toast teise. Enamasti võtab ta suuna madalamate riiulite poole, kust midagi huvitavat välja kannataks sikutada või roomab minu või Indreku poole. Kass on muidugi ka endiselt põnev. Ja nagu roomamisest veel vähe oleks, siis üritab ta ennast madalamate esemete najal püsti upitada ja mõned korrad on see ka õnnestunud. Kuhu tal küll kiire on?

Nüüd siis tõeline elu alles algab. Kodu tuleks uue pilguga üle vaadata ja “läbi roomata”, et kõik lapse haardeulatusse jääv ikka turvaline oleks. Osad asjad tuleb ilmselt kõrgemale tõsta, osa ära panna. Mõne aja eest käisid meil aastased kaksikud külas (katsikul või nii) ja lootsin, et nad teevad eeltöö ära, aga nad olid vist liiga viksid ja viisakad külas, kuna midagi erilist neile pihku ei jäänudki :D. Lemmikud olid ikka toidunõud ja söögiriistad laual.

6.17

Sõbrakesed tõid Ethelile kingituseks tohutult armsa pildiraami ja väga asjaliku autopeegli, millega on hea tagaistmel seljaga sõidu suunas istuval lapsel sõidu ajal silma peal hoida, ilma et peaks ohtlikult ise keerutama hakkama. Ethel on peale selle peegli kasutuselevõttu autos kuidagi eriti rahulik. Uurib ise ka huviga peeglit ja näeb sealt ka autojuhti.

Esimesed 5 kuud on neiu maganud nagu viieline. Ei ühtki magamata ööd minu jaoks (ma loodan, et mu mälu pole trikke teinud ja mõnda kehvemat ööd ära unustanud). On ärganud alati vaid korra-paar söömiseks ja edasi maganud. Nüüd vahepeal aga tundus, et elu on nii põnevaks läinud, et päeval pole aega piisavalt palju süüa. Iga krõbin ja krabin söögi ajal äratas huvi ja oli vaja kohe välja selgitada, et mis kuskil toimub ja söömine oli teisejärguline. Vist seetõttu hakkas ta oma ööpäeva normi öösel tasa sööma. Nüüd on õnneks asi jälle endine (loodetavasti) ja viimased ööd on pikalt rahulikult maganud. Kusagil 4-7 vahel roomab ise oma voodist mulle kaissu, sööb ja magab edasi umbes poole kümneni. 

Ethel peab end ilmselt piisavalt suureks neiuks, et lutipudelist piima juua. Varem isegi jõi vajadusel, kui tahtsin kusagil ära käia, aga nüüd ajavad igasugused pudelid teda vihaseks. Nii sõigi ta vahepeal piima lusikaga, aga nüüd selle variandi sobivus oleneb ka tujust. Aga siiani oleme hakkama saanud ja vajalikud käimised käidud. Üldiselt ta tühja kõhu pärast teiste käes ei jorise, kui piisavalt tegevust pakutakse.

Vahepeal kutsuti meid lasteaia rühma jõulupidu vaatama ja Ethel sai oma esimese etenduse vaatamise kogemuse. Igasugu muusika, laulud ja liikumine talle väga meeldivad ja õnneks pidas etenduse aja ennast viisakalt üleval. Hästi tore oli taas oma rühma tublisid ja asjalikke lapsi näha. Nad on nii vahvad ja endiselt nagu päris omad!

Üks saavutus on meil veel. 14. detsembril tõusis Ethel esimest korda ise istuma ja on seda paar üksikut korda veel teinud. Nõuab veel korralikku harjutamist, aga küllap siis varsti on see aeg meil ka käes.  Hääleaparaat on ka volüümi kõvasti juurde saanud ja kilkamised on kohati päris kõrvulukustavad. Lalisevat jutuvadinat on endiselt palju.

Vaatan, mis ma vaatan, aga täitsa asjalik vahva isetoimetav tegelane on meil siin kodus juba. See tunne, mis rõõmust hinge täidab on nii kirjeldamatult suur mu sees.

DSC_1466

Teile kõigile soovime imelisi jõulupühi pere ja lähedaste seltsis!

Lapsed kinos ja beebide kokkutulekust

Pole pikalt siia kirjutama jõudnud, aga see-eest oleme vahepeal palju teinud ja näinud. Lisaks paljule muule käisime vahepeal jõulupilte tegemas, jälle spaas, beebikinos, kohvikus, Indrekuga kinos Star wars’i vaatamas ja juunibeebide kokkutulekul. Paar päeva käisin tööl ja jõudsin kahele, tegelikult kolmele (töö)jõulupeole. Eile oli Ethelil võimlemas ka veel väike jõulukas. Lisaks olen ikka õnneks trenni ka jõudnud ja siis kogu see muu igapäevaelu sinna kõrvale.

Teen siis otsa mõne sündmusega lahti ja kui hästi läheb, siis kirjutan ülejäänust ka ehk peagi. Alustan beebikinost ja beebide kokkutulekust.

Käisin mina siis esimest korda ära seal palju räägitud “emme ja beebi kinopäeval” Apollos. Kord kuus korraldatakse kinoseansse, kuhu võid oma kõige väiksemad ja suuremad lapsed kaasa võtta ja mõnusalt filmi vaadata. Enne kino tutvustati veel mõningaid beebitooteid, jagati testreid ning ringi müttas jõuluvana, kes mandariine ja piparkooke jagas. Jõuluvana sattus juhuslikult sama olema, kes tööjõulupeol paar nädalat varem ja saatis asutusele muhedalt terviseid. Muidu on kino nagu kino ikka, aga kõik on väikeste lastega, saal päris kottpimedaks ei lähe ja ümberringi on lakkamatu laste(ga) sagimine ja jutustamine garanteeritud. Ega see kedagi häirigi, kuna sellega ollakse kinno minnes arvestanud. Istekohti müüakse ka üle ühe, et oleks mõnusalt ruumi lapse jaoks ja kõik ei oleks päris üksteisel seljas. Saali ees olid maas tekid ja mänguasjad, et ringi siblivatel lastel tegevust oleks.

6.13

Ma vist sattusin heal ajal minema. Ethel on täpselt sellises vanuses, et jalgu all veel pole ja süles kõlbab paigal olla küll. Sõi ja magas terve filmi mul süles lihtsalt maha. Nii kannatab täitsa filmi vaadata küll. Aga film ise sattus nii igav ja monotoonne olema, et huvitavam oli teiste sagimist jälgida ja meiega koos olnud sugulastega suhelda. Võibolla oli asi laste sagimises, aga mitte ei haaranud see film end jälgima. Paljud lahkusid juba poole filmi pealt. Teisi jälgides tundus, et see ongi pigem üks lastega sõbrantside kokkusaamise koht, kuna lobiseti pigem omavahel ja kuidas sa jälgid seda filmi, kui oma ringi pageval lapsel pidevalt silma peal pead hoidma ja vajadusel 150 korda järgi jooksma. Ma ise arvan, et edaspidi jään pigem ikka sinna mehe ja sõpradega kinos käimise liistude juurde, kuna niisama lastega chillida saab mujal ja mõnusamalt ka :D. Aga kogemus ja seltskond olid muidugi toredad. Edasi läksime kohvikusse sööma ja üli hea kõhutäis oli.

beebikino

Huvitav mõelda, et ise olin ma umbes 8-9 aastane, kui esimest korda kinno sain. Minu mäletamist mööda olid esimesteks vaadatud filmideks “Kassid ja koerad” ja “Lepatriinude jõulud”. Suur elamus oli, ma mäletan.  Nüüd aga käivad juba beebid kinos. Ilmselt jääb Etheli järgmine kinoskäik ikkagi sellesse aega, kus võiks mingit multikat vaatama minna, millest ta midagi aru ka juba saada võiks.

Järgmisel päeval käisime juunibeebide kokkutulekul. Facebookis on meil tore suletud grupp, kus on koos paaaalju juunikuus (2017) lapse saanud emmesid, kellega on juba raseduse algusajast saati muljeid, kogemusi, rõõme-muresid omavahel jagatud ja üksteisele pidevalt toeks oldud. Meil on seal üsna ühtehoidev seltskond ja ikka on hea lugeda, kuidas teistel eakaaslastel läheb. Mäletan, kui esimesed “juuni”beebid juba aprillis sündima hakkasid ja värsketest beebidest üha uusi ja uusi pilte riburadamööda koos sünnilugudega grupilehele tekkima hakkas. Alles siis hakkaski mulle reaalselt kohale jõudma, et minu sees päriselt üks pisike olevus on, kelle ilmaletulek enam mägede taga polegi ja keda varsti ise ka oma kätel hoida saan. Kõikidele elati väga kaasa ja oodati uusi sünnilugusid. Sama ühtehoidvad ollakse siiani ja jagatakse igapäevaselt oma tegemisi, laste arenguid ja uusi oskuseid ning vajadusel ka muresid.

Esimene kokkutulek toimus meil üsna raseduse lõpus Lauluväljaku ruumides ja nüüd siis juba koos beebidega Lohesaba mängutoas. Seekord olid tulijad peamiselt Tallinnast pärit. Mõne emme näo viisin nimega täitsa kokku ja mõne lapse nägu oli jagatud fotodelt juba tuttav, aga muidu ikka enamus olid justkui võõrad ja natuke võttis aega, et “facebooki inimene” “päris inimesega” kokku viia. Vahva oli näha üheskoos nii paljusid enam-vähem sama vanasid beebisid ja üsna lihtne oli teiste emadega suhelda, kuna ühiseid teemasid oli palju. Kokkuvõttes kujunes sellest välja väga tore koosviibimine ja loodetavasti kohtume varsti jälle. Paari emmega saime täitsa soonele ja plaanis on ühine kohvitamine juba üksteisel külas ja põnnid saavad siis ka omavahel lähemalt tutvuda.

Kokkutulek 7

Kokkutulek

Juunikate seas on üks emme, kes igapäevaselt kooke, torte, kringleid ja muud head teeb. Nii tegi ta ka meie ürituse jaoks spets uhke ja imemaitsva tordi. Üks beebi ei tahtnud tordil hästi karpi ära mahtuda, seepärast sai vähe kannatada, aga ikkagi super!

Kokkutulek 8

Homme saab meie preili juba poole aastaseks. Kirjutan siis tema käekäigust ka lähemalt.

On kasvamas kuskil üks pisike puu

Kuulsin hiljuti sellisest armsast ettevõtmisest nagu “Puulapsed”. Tegelevad nad pisikeste puude päästmisega kohtadest, kus nad muidu hukule on määratud – ehituspaigad, metsateed, kraavid, turbakaevandused. Tegevuse algatajaks on üks EMA (Eesti Metsa Abiks) liige, kes oma tütre idee ellu viis.

Eks puid ole varemgi püütud päästa ühel või teisel moel ja tehakse seda ka edaspidi, aga antud juhul võlus mind seda tegevust saatev südamest kiirgav soojus ja suhtumine igasse puusse kui erilisse. Ei ole lihtsalt üks hulk potti pistetud puid, vaid on päästetud puulapsed. Puulaps Kadi. Puulaps Jaanus. Liisi, Kalev, Maarika, Lea, Riho… Suurest osast neist on üleval pildid oma uue omanikuga uues kodus ja väike kirjeldus käekäigust. Mul oli neid pilte vaadates vist sama heldinud tunne, nagu vaataks päästetud kassi- või koerapoegi oma uutes ja parimates kodudes. Endal hakkas ka juba natuke imelik. Aga no vaadake ise, on ju vahva! Nad paistavad kõik nii õnnelikud oma pisikestega.

Puulaps 2
Puulaps Toomas hakkab elama Jooks Rattastuudios.  Mehhaanik Toomas kutsub ka kõiki Meeleavardusele
Puulaps Kadi
Iduettevõtja Kaur Virunurm teab, et loodus on oluline. Puulaps Kadi elab nüüd startupis, mis kasvab temast kiiremini, aga ükskord on suured mõlemad.
Puulapsed
Fotograaf Elinal on kaks kodu ja nüüd on kahel puulapsel Liisil ja Kadril ka kodud.

Rohkem pilte nii omaniku leidnud, kui alles kodu otsivatest puudest on üleval nende facebooki lehel Puulapsed. Puid on hetkel saadaval kolme liiki – kuusk, mänd ja rabamänd. Mõistagi ühelgi puulapsel hinda pole, kuid südame ja sisetunde järgi oleks ju kena tegevusele väike toetus anda. Kogu puulaste eest saadud tulu läheb Eesti Metsa Abiks kontole annetusena kirja, et meie metsad saaksid ka edaspidi pisut rohkem hoitud.

Ehk leiab keegi, kes on plaaninud peagi metsa jõulupuu järgi minna, omale hoopis kuuselaste seast südamelähedase puu ja saab seeläbi ühe isendi metsa kasvama jätta ja teise väikese puu päästa. Või kingi üks väike mänd maa-vanaisale jõuludeks. Või vaata, kas su koduhoovis on koht ühele vahvale kuusele. Aga mõneks ajaks kontori aknalaual ja siis juba looduses? Kui paistab, et selleks aastaks on puulaps veel liiga pisike, siis on võimalus teda oma hoole all kasvatada, et temastki ükskord saaks sirguda suur puu.

Puulaps Helena
Krislini hoole all on puulaps Helenast kaunis neiu sirgunud.

Mind hakkas seda postitust kirjutades peas kummitama Ott Arderi luuletuse põhjal tehtud laul “Pisike puu” ja nii ma seda siin nüüd pool päeva juba ümisen.

„On kasvamas kuskil üks pisike puu, ta rohetav võra on habras ja noor, veel nõrk on ta tüvi ja lühike juur, nii pehme ja sile ta õhuke koor, kuid temagi loodab, et ükskord on suur…“

Kui ka sina omale puulapsukest soovid, siis kirjuta neile facebookis Puulapsed või helista 5591 1723. Ja nagu laulgi ütleb, siis vajab see puu sinu sõprust ja hoolt!

Etheli järjekordne tehnoülevaatus

Ethel käis täna taas arstil kontrollis. Kuna seekordne arstilkäik jäi kahe minisünna vahele (5k 2n), siis järgmise kuu kajastusse need mõõdud hästi enam ei sobi ja seepärast panengi numbrid vahepeal enda jaoks siia kirja, muidu jäävadki kusagile ripakile.

Pikkus: 70cm. Kaal: 8370g. Pea üm: 42.5cm. Sünnikaal on vapralt kahekordistatud ning arst oli igati rahul ka Etheli arengu ja oskustega. Hammaste tulekust otseseid jälgi veel ei paistnud olevat.

Kuna kaalutõus on pidevalt ilus olnud ja lapsel olemine hea, siis toitub Ethel siiani veel vaid rinnapiimast ja varasemalt lisatoiduga alustamiseks pole arst põhjust näinud. Ise olen samuti olnud algusest peale seisukohal, et sellega pole kiiret ja esimesel võimalusel (nt 4. elukuul, nagu paljud seda teevad) lisatoitu ette ei võta, kui just ei tundu, et lapsel rinnapiimast väheks jääb. Nüüd, kui 6. elukuu varsti terendama hakkab, siis olen muidugi ka püreedele mõelnud ja tasapisi tasuks proovima hakata. Alguses on lapse organism ülitundlik ja alustada tuleks väga väikestest kogustest. Soovitatakse alustada võimalikult leelisteliste toiduainetega, nt juurviljadest oleksid sobilikud kõrvits, lillkapsas, kartul (siinkohal on lahkarvamusi) või porgand. Alguses ikka ükshaaval, et kindlaks teha ega lapsel pole mõne toiduaine suhtes tundlikkust või allergiat ja hiljem saab siis erinevaid maitseid omavahel juba kombineerima hakata.

Tegelikult on nüüdseks tekkinud juba endale ka täitsa põnev ootus sisse ja tahaks juba toiduga vaikselt katsetama hakata. Esimeseks maitseks saab meil olema ema juures lahtilõikamist ootav kõrvits, millest katsun ise püree kokku keerata. Kui kannatus lubab, siis teeme esimese sööma (kui esimest ühte suutäit söömaks saab nimetada :D) uues söögitoolis, mille ost jõuludesse on plaanitud, aga kui nii “hästi” ei lähe ja kannatust ei jagu, siis katsetame juba tsipa varem. Jõuluks on Ethel igatahes saanud just ka 6-kuuseks ja see tundub meile täitsa sobiv aeg alustamiseks.

IMG_6102