Kiri Ethelile: 4. kuu

Kätte on jõudnud juba su neljas elukuu. Palju-palju õnne ja uusi avastusi sulle, rõõmupall! Kuidagi on välja kujunenud, et iga su minisünnat tähistame isetehtud tordiga. Seekord sai eksperimenteeritud kohupiima-tarretise koogiga. Ega see koogitraditsioon ongi vist rohkem pildistamise eesmärgil, kuigi tuleb tunnistada, et minu magusasoon, mis varem peidus oli, on ka ärganud.

IMG_4696IMG_4686

Tuleb tunnistada, et mida rohkem oskusi sul on, seda keerulisem on sind pildistada, ilma, et sa ennast tordi sisse ei keerutaks või vehiks. Aga veel saab hakkama, kuniks sa päris minema ei pane. Vanaemalt said sa kingituseks pehme mõnusa lapi-palli, mida hea mudida on ja millele varsti usinalt järele vudida saad.

IMG_4790

Kuu on möödunud jällegi tegusalt, samas rahulikult. Sulle meeldib pidevalt kusagil midagi asjatada ja inimeste seltsis olla. Uurid hoolega inimeste nägusid ja näoilmeid ja sulle meeldib hullupööra, kui sinuga lobisetakse ja sulle klouni mängitakse. Mida totakamalt, seda lõbusam. Püüad kaasa jutustada ja naerda. Süles olla on vist kõikse parem. Jälgid kõike ümberringi toimuvat suure huviga ja hakkad juba suurema lapse nägu ja olemist minema. “Kõik suhu” programm on sul täistuurid sisse saanud, eriti nüüd, kus sa kõike käeulatusse jäävat ise haarata oskad. Asjad püsivad sul juba päris kindlalt käes. Sul on üks uus oskus veel. Sa õppisid just paari päeva eest oma varvastest kinni võtma ja hoiad neid nüüd päris tihti igaks juhuks peos.

IMG_4827IMG_4886

Selili olla kõlbab pikemalt ainult mängukaare all mängides ja magades. Muudel juhtudel keerad end ikka suht kärmelt kõhuli ja hakkad siis ringi vaatama, kas midagi ehk käeulatuses on, millest kinni krahmata ja millega toimetama hakata. Kui eelmine kuu keerasid pigem harva ja ukerdades, siis nüüd käib asi kiirelt ja üle mõlema külje. Pikapeale ajab sind närvi, et su edaspidi käik veel hästi ei toimi, kuigi algkursused on juba täies hoos ja sa väga püüad end edasi nihverdada.

Arutasime su issiga, et mis meie meelest hetkel lapsekasvatamise juures kõige keerulisem on. Minu meelest igatahes endiselt sinu küüntelõikamine :D. Esiteks on sul nii tillukesed sõrmed ja varbad, et annab neid küüsi ikka kirurgi täpsusega taga ajada ja lõigata. Teiseks on seda enamus ajast võimatu teha, kuna ärkvel olles sa ju siblid oma sõrmekestega nii palju ja kui sa parasjagu magad, siis mul enamasti lihtsalt ei tule see meelde või on kahju su und segada ja ärgates vaatan jälle, et oh sind vaest vanemateta kasimata last. Ja kolmandaks, su küüned kasvavad minu meelest tagasi pikaks sama kiiresti kui Nukitsamehe filmis maasikad nõiutud metsas. Vaevu jõuan ma kergendatult hingata, et lõpuks sain lõigatud ja nüüd on sellega mõneks ajaks rahu majas, kui mõne päeva pärast ma imestunult ja ohates jälle su pikki küüniseid vaatan. Lapsekasvatamise pseudoprobleemid, eksole. Tegelikult parim aeg lõikamiseks on vist üldse söömise ajal.

Olen märganud, et vankrit oled sa varasemast rohkem armastama hakanud ja nüüd kõlbab seal ringi kärutada ka muul ajal kui ainult magades. Ilmselt mängivad kargemad ilmad siin oma osa. Veel avastasin, et kui hoopis õhtupoole väljas jalutamas käia, siis magad sa ööund veelgi paremini. Vahel magad (21)22-9(10) jutti, tavaliselt aga sööd selle aja jooksul 1-2 korda ja põõnad edasi.

DSC_0011 (2)

Muus osas läheb meil üsna vanaviisi. Iga päev ikka imetleme sind issiga ja siiani on raske uskuda, et üks nii imeline tegelane meie peres olemas on.

IMG_4758

Musi-kalli-pai

Kuidas me Etheliga varsti trennimuttideks plaanime hakata ja sellest, et oleks vist aeg koju kalender seinale panna

Otsustasin, et oleks aeg natuke aktiivsemaks hakata  ja alustuseks end lapsega mõnda Pelgulinna Perekeskuse trenni kirja panna. Iga kuu 20. kuupäeval kell 20.00 avatakse registreerumine järgneva kuu erinevatesse tundidesse. Tunglemine nendesse on alati üliii suur. Seda tõestab ehedalt näiteks see, kuidas sellel kuupäeval kell 20.00 bronn.ee lehe server alati täiesti maas on. Seekord võttis ka pool tundi aega, kuniks lõpuks seal lehel midagi teha andis ja saime end järgmiseks kuuks soovitud tundidesse kirja. Arvasin, et 1-2x nädalas oleks vast esialgu okei käia ja valikusse jäid varieeritult nii ujumistunnid, pallivõimlemine, muusikatund ning isade ja beebide võimlemine. Eks siis ole näha, kuidas pliks nendesse tundidesse ja teistesse beebidesse suhtub ning milliseid neist tundidest eelistama hakkame. Kodus on tal küll suunurgad kõrvuni, kui mõningaid harjutusi teeme. Isade ja beebide võimlemise muljeid kuuleb hiljem siis Indrekult.

IMG_3112

Tegelikult tahtsin juba eelmine kuu vannihullu Etheli ujumistundi viia, aga magasin 20. kuupäeva totaalselt maha ja hiljem olid juba kõik kohad täis.

Mis veel kuupäevadesse puutub, siis see on õudne, kuidas kodusena nendes enam üldse ei orienteeru. Seda veel tean, mis päev parasjagu on, aga kuupäevadega on keerulisemad lood. Ehe näide, kuidas ma reedel Etheliga arstile läksin ja ukse taga oma järjekorda 20 minutit ootasin. Ise veel mõtlesin, et tavaliselt kutsutakse alati nii täpselt sisse. Kuna parasjagu seal üks ema oma kahe väikese lapsega oli, kellest ühel sügav puue paistis olema, siis ei tundunud üldse imelik, et nendega kauem võiks minna. Ethel oli ka oodates vana rahu ise, uuris pilguga ringi ja kilkas. Mingi hetk hakkasime ühe teise emaga lobisema, kes Ethelist veel pisema beebiga oma aega ootas ja selgus, et temal on samuti kell 11 aeg, nagu meilgi. Siis kiskus asi veidraks ja registratuurist selguski, et meie arstiaeg on hoopis järgmisel nädalal. Kui õige kuupäev öeldi, siis ma ju tegelikult teadsin ise ka seda väga hästi, aga ma reaalselt arvasingi, et täna see kuupäev on. Juba mitu päeva rääkisin kodustele, et reedel lähen arstile ega kahtlustanud üldse, et iba ajan. Ei julgenud siis oma koduse mamma nõdrameelsust seal avalikult välja näidata ja vastasin lihtsalt naerdes, et küllap mul siis märkmikus mingi segadus ja lubasin järgmisel nädalal õigel ajal tagasi tulla. Aga mis kõige naljakam. Seni, kuni last uuesti riidesse toppisin, tulid eelmised arstilt välja ja see ema, kes minuga koos ootas, läks sisse. Kuulsin, kuidas ta rääkis, et tal oli kell 11 arstiaeg olnud ja kell juba üle läinud. Arst siis imestunult küsis, et kes ta kirja pani ja kas ta on kindel, et täna õige päev on, sest temal küll neid kirjas pole. Edasi ei kuulanud, tulin Etheliga ära. Paistab, et kaks inimest ühel kellaajal valel päeval arstile minemas? Mingi koduste emade värk vist. Tahaks loota, et edaspidi suudan oma lapse õigeks ajaks arstile viia :D.

Aga mis veel trenni puutub, siis lubasin novembrist Christinega koos õhtuti SH’BAM  tantsutrennis käima hakata. Veits julge lubadus mu poolt, aga üritan :D. Õnneks jääb mu kodu talle trenni minnes poolele teele ja ta lubas mu füüsiliselt lihtsalt kaasa tirida, nii et ei tohiks probleemi olla.

Empsi kodusele trennile kaasa elamas
Empsi kodusele “trennile” kaasa elamas

 

Natuke tööjuttu ja nädala tegemistest

Üks nädal on jälle lõppemas. Taaskord jube kiiresti ja võiks öelda, et ka tegusalt läinud. Ma olen niii rahul selle nädalaga, et ise ka ei usu. Nii palju on toimunud ja tundub, et asjad liiguvad.

Dekreet sai mul selle kuu esimeses pooles läbi. Lasteaia töökohas sai lapsehoolduspuhkuse avaldus sisse antud ja sellega on mõneks ajaks paus. Dekreedi ajal teadupärast tööl käia ei või, kui just osa dekreedirahast tagasi maksta ei taha. Ega õige ongi, laps ju sel ajal veel nii pisike ja ema lähedus esmatähtis. Lapsehoolduspuhkuse ajal on aga lubatud miinimumpalga ulatuses sissetulekuid. Seepärast sai juba enne dekreeti minekut kooliga kokku lepitud, et võimalusel hakkan uuel õppeaastal oktoobrist seal edasi (kahel päeval kuus) tööl käima, kuna olid nad ju omale koolipsühholoogi nii kaua otsinud ja aastaga olin just jõudnud mõnusalt kooliellu ja sealsesse töösse sisse elada. Kahju oleks olnud sealt toredast kooliperest ära minna ja sealsed lapsed jälle psühholoogita jätta. Tegelikult on nii oluline, et lastel oleks keegi, kellele oma südant puistata.

Esmaspäeval oligi mu esimene selleaastane tööpäev. Ei raatsinud Ethelist pikka päeva eemal olla ega kellelegi hoida jätta ja võtsin ta endaga tööle kaasa. Tõin naljaga põhjenduseks, et kui mõnel on teraapiakoer, siis mul on teraapiabeebi. Tegelikult direktor ise ütles, et võin vabalt kaasa võtta, küll hakkama saame. Tegemist on väikese kooliga (20 õpilast + 7 lasteaialast) ja seepärast see variant ka kõne alla tuli. Suures koolis sellist asja ette ei kujutaks. Praegu ongi selline seis, et ilmselt esialgu võtan ta veel  kaasa, kuna ta siiski sama hästi kui mu väike küljeluuke ja temast on raske eemal olla. Lisaks muidugi toitmine ja lapse enda vajadused. Aga kui ikkagi temaga koos raskeks läheb, siis jääb koju issi või vanaemade/tädi hoida need paar päeva kuus. Siinkohal oleks vist sobilik ära mainida, kui südamest tänulik ma oma lähedastele olen, kes alati on hea meelega pakkunud end Ethelit hoidma, kui mul selleks vajadust peaks olema.

Tagasi kooli teema juurde tulles, siis mulle nii meeldis, kui siiralt kooli direktor Etheli sülle võttis ja oma klassijuhataja tundi temaga sisse marssis, et õpilastele beebit tutvustada. Tüdrukud olid eriti põnevil. Ethel muidugi naeris talle omaselt, kui keegi talle otsa vaatab ja midagi jutustab ning selle peale ütles direktor huvitava mõttetera: “Vaadake, poisid, kui elurõõmsad on väikesed lapsed, kui nad siia sünnivad. Teie olite samasugused sündides. Aga mis suuremaks saades muutub?”. Jah, elu muudab inimesed kuidagi tõsisemaks… Mina sain aga komplimente, et emadus muudab naised nii kauniks ja säravaks. Aww.

Esimene päev tööl läks kokkuvõttes sujuvalt. Kuniks õpilased vastuvõtul mu juures olid, siis Ethel mängis tekil, magas või mõnel juhul lihtsalt istus minu või õpilase süles (kui nad ise tahtsid nunnutada). Ise kartsin, et äkki hakkab liialt tööd segama, aga tegelikult muutis õhkkonna palju vabamaks ja näiteks üks õpilane, kes muidu oli olnud üsna kinnine, oli beebit süles hoides nagu avatud raamat ja temaga oli tavapärasest palju lihtsam tegeleda.

Kõiki oli tore pärast suvepuhkust taas näha ja nende käekäigust kuulda. Mõned muudatused koolipersonalis muutsid muidugi kurvaks, aga sellel ma siinkohal pikemalt ei peatu. Koju jõudes andis tunda, et pole pikka päeva harjunud enam tööl käima ja kaks töömesilast olid õhtuks päris kutud.

DSC_0140
Juba koolis

Kas te olete ka märganud, et mõned mõtted kipuvad justkui iseenesest täide minema? Mul on viimasel ajal seda kuidagi eriti tihti olnud. See on kohati isegi kummaline, kuna tavaliselt tuleb soovitu nimel ise päris palju vaeva näha.

Olin mina mõnda aega tagasi mõelnud erinevatele võimalustele, mida beebiga üheskoos kodusena peale võiks hakata, et natuke tegusamaks oma päevi muuta ja miks mitte mõningast lisakopikat teenida (tahaks uut ust meie kodule näiteks, next väike random soov :D). Ühe variandina tekkis uitmõte, et võiks hakata koduõpetajaks, et tulebki mõni õpilane, kellele saan matat näiteks õpetada või kodutöödel abiks olla. Teine mõte oli lapsehoidmine, kuna kui nagunii ühe lapsega kodus oled, siis poleks ju mingi probleem ühtlasi veel mõnda pisikest hoida. Eriti, kui oled oma töös harjunud umbes 20 lapsega korraga tegelema ja üks tundub nii vähe :P. Pealegi, lapsed on alati mu lemmikud olnud. Kolmanda mõttena käis peast läbi koolieelikute kooliks ettevalmistamine (a’la lugema õppimisel ja arvutamisel abistamine). Tegin nendest mõtetest lähtuvalt tegelikult ühe algse kuulutuse isegi juba valmis, et see siis pere24 lehele üles panna, aga selleni ma ei jõudnudki. Täiesti nii muuseas tuli mulle pakkumine lapsehoiuks, mis mulle sobis ja lisaks märkasin eelmisel nädalal juhuslikult ühes facebooki grupis, et tuttava tuttav otsib oma neljanda klassi poisile kiirelt matemaatika abiõpetajat. No mida!? Ma olin ju just sellele mõelnud ja kohe lendab selline pakkumine juhuslikult ette, ilma et ma midagi selleks teinud oleks. Ebareaalne. Kirjutasin talle ja kõik klappis ning nüüd olengi matemaatika koduõpetajaks ühele vahvale neljanda klassi poisile. Ta on praeguseks kahel korral mu juures juba käinud ja mulle nii meeldib. Valmistan vajaliku teema kohta materjale ja “mänge” ette ja pidevalt mõte ketrab, et mida ägedat veel käesoleva teema õpetamiseks teha annaks, et mitte lihtsalt kuivalt õpetada, vaid nii, et lapsel oleks põnev ja asjad jääksid meelde. Ta mata kodused tööd teeme ka nendel päevadel koos ära ja vanematel kodus mureta.

Mis ma oskan öelda. Need on vaid mõned üksikud näited viimase aja mõtete täitumisest. Tuleb julgeda mõelda ja unistada. Ja oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest need võivad täide minna :D.

DSC_0182
Etsu uus mängusell, keda koos hoidsime
DSC_0197
Mäng on raske ja väsitav töö. Aga vabalt võiks kaks beebit olla, saaks hakkama küll 😀

See nädal käis veel Etsu cool sõbranna Christine külas

IMG_4519

Sai Johannaga lauamänge mängitud

IMG_4531

Ja ekslesime rabas

Homme saab üks tirts juba neljakuuseks!

Kui on mure, aga ei tea, mida sellega peale hakata

Mõtlesin, et kirjutan teile ühest veebileheküljest. Kui kasvõi ühel mu lugejatest sellest (kasvõi tulevikus) abi on, siis on see postitus läinud juba asja ette.

Mitmed tuttavad ja natuke vähem tuttavad on pöördunud minu poole (eeldan, et psühholoogia MA kraadi tõttu?) ja kurtnud oma mõnest murest või probleemist ja ühtlasi maininud, et ei oska selle asjaga kusagile mujale jutule minna. Ma mõtlen siinkohal eelkõige selliseid vähe hingelisemaid teemasid. Ikka võib ette tulla, et elu mõningaid proovikivisid teele loobib. Noh, mis iganes… depressioon, stress, lein, suhteprobleemid, töökaotus, ärevus, koolikiusamine, söömishäired, madal enesehinnang, alkoholism jne jne. Mõni tuleb nende asjadega paremini toime, teine aga satub omadega täitsa puntrasse ja vajab abi. Sageli polegi abivajajal seda õiget inimest, kellele oma muret jagada. Mõni lihtsalt ei tahagi tuttavatele end nõrgemast küljest näidata. Ühesõnaga, ära jää oma murega üksi!

Mõtlesin täna tutvustada sellist keskkonda nagu lahendus.net. See on nimelt lehekülg, mis pakub psühholoogilist abi. Nõustamine toimub kirja teel ja see on kõikidele tasuta ning soovi korral võid sa jääda täiesti anonüümseks. Ehk et sa ei pea kusagile aega panema, kohale minema, kellegagi näost-näkku kohtuma, isegi oma nime ei pea mainima ning sellegipoolest on sul olemas vastavate oskustega inimene, kes sind sinu mures toetada püüab. Kirjuta kasvõi öösel. Kasutaja peab siiski seal omale tegema ja siis lihtsalt oma probleemi kirjeldama ja kirja teele panema.

Peamiselt on nõustajateks konkursi edukalt läbinud ja vastavalt koolitatud Tallinna ja Tartu Ülikooli psühholoogiatudengid, keda juhendavad praktiseerivad psühholoogid. Noh, ma küll enam ammu tudeng ei ole, aga mis seal salata, ma olen üks neist, kelle postkasti sinu kiri potsatada võib ja kes annab sellisel juhul endast parima, et üheskoos miskit sellega peale hakata. Teemasid, millega inimesed sinna kirjutavad, on täiesti seinast seina, nii et pole üldse tarvis mõelda, et äkki mu mure on kirjutamiseks liiga imelik või tühine. Ja pealegi, kui oled oma probleemi must-valgelt kirja pannud, siis mõnel juhul aitab juba üksnes see sul natuke oma asjades peas korda ja selgust saada. Kirjutajaid sinna on tegelikult tõesti palju ja igas vanuses, nii et järelikult on selline teenus ikkagi paljudele vajalik.

Kui mure on tõsisemat laadi ja pelgalt kirja teel nõustamisest jääb väheks, siis suunatakse sind edasi sobivama abistaja juurde. Lahendus.netis on täitsa olemas ka iseseisvaks tutvumiseks kõigile kättesaadav andmebaas, kust leiab infot nii psühholoogide, psühhiaatrite, tugigruppide, turvakodude, varjupaikade, sotsiaaltöötajate, huvitegevuste, teraapiate ja palju muu kohta. Selle leiab siit. Kui ise sobivat kontakti ei leia, siis jällegi on võimalik kirjutada lahendus.neti nõustajale ja ta kindlasti aitab sind.

Mõtlesin, et äkki kellelegi kulub see info ära.

Olge muretud!

Esimene kogemus beebiga spa’s

Käisime nädalavahetusel Rakveres Aqva Hotel & Spa’s (tänud ämmale!). Esimest korda koos lapsega. Olime kuulnud, et see on oma sooja õhu- ja veetemperatuuriga üsna beebisõbralik spa ja muidu ka igati asjalik. Jõudsime kohale veits peale check-in’i. Hotell oli täielikult välja müüdud ja rahvast tundus palju, kuna sinna jõudes oli parkla nii täis, et vaba kohta ei leidnudki ja parkisime kusagile lompi kruusa peale. Hiljem saime auto ümber parkida.

IMG_4228 (2)

Olimegi neljakesi + Ethel. Meile olid bronnitud 2 tuba, mis olid üksteisele täpselt vastakuti ehk siis jube hea oli teineteise juures “külas” käia. Toas oli olemas kõik vajalik, vannituba/wc ilus ja puhas. Voodi oli pehme nagu vahukomm. Minu jaoks natuke harjumatult liiga pehme, kuna magades vajus nii madratsisse ära :D. Hotelli personal oli meeldivalt sõbralik ja abivalmis. Meile organiseeriti lapse reisivoodi ehkki seda me ei kasutanudki, kuna Ethel põõnas nii mõnusalt oma enda beebipesas, mille kaasa võtsime.

Seadsime asjad mugavalt tuppa ära, sõime kõhud täis ja läksime linnapeale jalutama, kuna Etsule oli ujumismähe vaja kusagilt hankida. Klõpsisime siis peaväljakul ka mõned pildid ja käisime poes näkse ostmas.

Kuidagi märkamatult oligi juba õhtu käes ja viimane aeg oli ujuma minna. Ma ise arvasin tegelikult, et beebiga tuleb hullult skeemitama hakata, kuna ta väsib ju vees ruttu ära. Olin oma peas juba välja mõelnud, kuidas alguses lähme me Indrekuga kahekesi ujuma ja jätame Etheli Triinu ja Joosepiga. Siis nad tulevad mingi aeg hiljem järgi, sulistame umbes 20 minutit tirtsuga koos ja tulen temaga välja, teised saavad edasi jääda. Tegelikkuses läksime ikkagi kõik koos ja oli väga okei. Vahepeal tegime Etheli hoidmises omavahel vahetusi, kui tahtsime torus, koses või saunas käia, ülejäänud kohtades sai vabalt mõnusalt beebiga olla. Kõik laabus kuidagi väga sujuvalt. Ethel pidas uskumatult kaua vastu ja meile kõigile täitsa piisas sellest ajast, nii et saimegi algusest lõpuni kõik koos olla.

Spa ise oli igatepidi väga mõnus ja saunakeskus veel super boonuseks. Ainus asi, mis eriti ei meeldinud, oli see üks ja ainus toru seal. Käisime kõik seal korra ära ja teisele ringile ei kippunud, kuna meist neljast kolm said torus korralikult haiget. Ei tea kas asi meis või mis värk selle toruga oli. Erilist tunglemist sinna ka ei paistnud. Hästi mõnus oli basseinis olev mullitav lamamisala ja igasugused erinevad massaažijoad. Saunadest oli lemmikuks soolasaun, kuna see tegi naha nii mõnusaks ja polnud nii tapvalt kuum ka.

Ma jäin mõtlema, et koos hotellitoaga spaatamine on beebiga ikka täielik luksus.  Selles mõttes, et kui näed ujumas, et laps hakkab väsima (mis võib väga järsku juhtuda), siis võtadki oma lapse, lükkad hommikumantlid selga ja paged temaga oma hotellituppa, kus saad rahumeeli ta puhtaks loputada, esmase nälja kustutada ja kõik muud toimingud enda ja beebiga muretult ära teha. Seal ühises duši- ja riietusruumis oleks see ilmselt tunduvalt tülikam olnud ja ei taha ju teisi oma väsinud lapse kisaga seal häirida. Sellegipoolest plaanime varsti mõne ujula ka ära proovida ja küll saab ka niisama hakkama.

IMG_4324 (2)
Väsinud supleja

Õhtul käisime Ararati grillis söömas. Oli see vist meie teada üsna ainus paraja jalutuskäigu kaugusel asuv söögikoht, mis nii hilja veel lahti oli. Täitsa muhe koht. Praed olid nii suured, et oleks vist kolme peale ühest kõhu täis saanud. Triinu väike praad ei erinenud oma suuruselt eriti suurest praest ning isegi seda ei jaksanud lõpuni süüa. Ise võtsin kerge! kanasalati, mille sissemahutamine üldse nii kerge polnud, kuna oli seegi jube suur. Aga toidud olid maitsvad ja hinnad head. Samuti maitsesid hästi sealsed kanatiivad.

Hommikusöögi bufeelaud oli Aqva Spa’s väga rikkalik ja raske oli ennast jälle mitte üle süüa. Käisime ikka mitmeid kordi erinevat kraami juurde võtmas, endal oli juba ammu kõht mulguni täis. Jälle totaalne ülesöömine. Jube. Läksime seepeale uuesti basseini ligunema ja olemine muutus palju paremaks.

Need kaks päeva läksid nii kiiresti. Peab vist paika, et lapsega hakkab aeg poole kiiremini liikuma, kuna pidevalt on tegemist ja sahmimist. Aga ei olnud sugugi raske nii väikese beebiga puhata. Ükski koht ei jäänud käimata ega ükski asi tegemata seetõttu, et laps ka on. Ilmselt on praegu veel ka selline lihtne iga ja keerulisemaks läheb vast siis, kui neiu jalad alla saab. Eks hiljem ole näha.

Küsisin Indrekult, mis talle kõige rohkem meie tripi juures meeldis. Ta vastas väga toredalt, et näha, kui väga meie tütreke vett nautis. Kõige raskem olevat olnud pidevalt liiga täis kõht :D. Olen nõus!

Jagage oma kogemusi. Millised spad ja ujulad oleksid veel nii väikese lapsega mõnusalt külastatavad?

Rakverest tagasi jõudes käisime Indreku vanemate tutikat valvesüsteemi üle vaatamas. Niii armas! Täpselt Etheli suurune oli.

FB_IMG_1507571814653.jpg