Jalutuskäik Kakerdaja rabas

Käisime Merilyni ja Etheliga rabas jalutamas. Me kumbki polnud varem Kakerdaja rabas käinud. Plaan oli minna suuremalt pildistama, aga kohale jõudes kiskus ilm vähe jamaks. Vahetasin siis ikkagi kleidi pükste vastu ja läksime niisama kakerdama.

Kohale jõudes imestasime, et olenemata vahelduva sajuga ilmast  oli ikkagi parkla autosid täis. Sättisime siis ise ka vankri ja jutud kõik minekuks valmis, Ethel vankri ja hakkasime raja poole kõndima. Laudteeni jõudes selgus see, mida olingi kartnud. Laudrada oli vankriga läbimiseks ilmselgelt liiga kitsas (ega see mingi Pässa raba pole, eksole :D). Läksime uuesti auto juurde, pakkisime vankri autosse tagasi ja pistsin Etheli hoopis kõhukotti.

DSC_8573

Kuna vankrit kaasa võtta ei saanud, siis ei viitsinud ma ka oma suurt kotti kaasa vedada, mida muidu oli hea vankri alla visata. Aga kotti ununes paraku ka mu digikas, nii et siin jagatud pildid on mu kehvasti pildistava moblaga tehtud, sorry.

Merilyn klõpsis natuke meid ja loodust oma megaägedate filmikaameratega, nii et neid pilte saab alles siis näha, kui filmid ilmutatud saavad. Nii äge, et ka praegu veel filmilinte kasutatakse. Peale ilmutamist saab mõnusa üllatuse, millised pildid välja tulid ja fotod on kohe paberil. Samuti ei klõpsita sellega sadat sarnast pilti, et siis nende seast see üks välja valida, millel kõige õnnestunuma näoga peale jäid, vaid pildil kajastubki see üks ja konkreetne moment, tulgu ta välja siis milline tahes. Kõlab palju loomulikumalt!

Natuke veel telefoni pilte mälestuseks.

DSC_8564DSC_8574DSC_8566DSC_8576DSC_8579DSC_8580

On ikka looduskauneid kohti meie Eestimaal, eksole! Tegelikult on mul väga hea meel, et ilm oli just selline, nagu ta oli. See, et vahepeal vihma sabistas, muutis looduse nii kauniks ja õhu värskeks. Sabina ajal tõmbasin oma mantlihõlmad Etheli ümber kinni ja piiga magas kuivas ja soojas põues oma õndsat und. Peale sabinat paistis kohe päike ja vihmapiisad hakkasid nii imeliselt puude okstel pärlendama. Pole ammu nii võluvat vaatepilti näinud. Merilyn katsus ka sellest pilte teha, nii et ootan põnevusega.

Üks miinus sellel rajal siiski oli. No see laudrada on ikka niii kitsas, et kui keegi vastu tuleb, siis isegi parima tahtmise korral ei mahu sa teda mööda laskma ilma, et kumbki vähemalt ühe jalaga laudteelt kõrvale astuks. Aga maa oli nii vesine, et andis ikka jalale seda sobivat toetuspunkti leida. Eriti vahva oli see, kui üks suur matkagrupp vastu tuli. Ilmselgelt oleks siinkohal olnud sobivaks võlusõnaks k u m m i k u d.

Rabast tagasi koju sõites vallandus Ethelil autos jutusoon. Kui seni oli ta lobisenud “lühilausetega”, siis täna hakkas ta pikki memuaare oma beebikeeles kokku jutustama. Ju siis oli palju head rabaskäigu kohta muljetada ;). Ka õhtul kodus oma beebikiiges kõõludes ja süles olles vadistas ja lagistas ta naerda pikemalt ja volüümikamalt, kui kunagi varem. Tundub, et oleme jälle ühe toreda arenguetapi võrra edasi liikunud. Cool!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s