Indreku sünnipäeva surprise

Istusime Indreku sünnipäeval jälle perekeskis maha, nagu ikka kombeks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma pikemalt kirjutada, vaid üllatusest, mis teda peale seda ees ootas, kuna minu arust oli see nii äge ja ma polnud varem sellisest asjast kuulnudki. Ei tea, kus kivi all ma elanud olen.

Indrek teadis vaid, et kusagile teda õhtul peale sünnat viiakse, aga polnud aimugi kuhu. Uuris minult ka mitu korda, et raudselt mina tean ja et ma ikka välja räägiksin, aga tõepoolest ma ka ei teadnud. Puhtalt Triinu ja Jossi orgunnitud värk. Aga jube äge mõte.

Ühesõnaga sai ta neilt siis sünnipäevakaardi, mille vahel oli SlingShot ticket kahele. Indrek vist umbes isegi teadis, mida see endast kujutab, aga enamus meist mitte ja seepärast otsustasime selgema pildi saamiseks Youtube’ist videoid vaadata. Põhimõtteliselt istud mingi palli sisse, mis trosside vahel mega hooga õhku lendab ja vabalangemisega alla kukub ning kõõlud seal sees siis mõnda aega. Aga milleks siis vaadata tavalisi videoid, kui võib feile vaadata, nt seda. Peale selle video nägemist olin mina küll veendunud, et jätan selle toreda asja heaga vahele ja tundsin sisimas (kõrgust kartvale!!!) Indrekule kaasa :D. Joss oli hea meelega nõus ise Indrekule seltsi minema. Good luck!

Mul käis endal kõhust läbi, kui nad üles lendasid. Ma ei taha teada, mis tunne siis veel seal sees olla oli. Kõrgus mulle meeldib, aga selline äkiline õhkutõus ja kukkumine pigem mitte. Indrek väitis, et kingib mulle varsti benji-hüppe, aga no thanks. Mul mingi lapsepõlvetrauma sellega, kui pealt nägin, kuidas üks naine benjit hüppas ja tal ninast verd purskas.

Aga varsti on mind ennast ka üks äge adrenaliinirohke (loodetavasti) asi ees ootamas, kuid sellest juba teine kord.

Vahvat ja edukat uut eluaastat sulle, kallis!

Üks meist keeras ära

Jällegi üks tähtis päev. Ethel võttis ennast täna kokku ja tegi oma esimese keeramise ära ja mul oli au olla selle tähtsa sündmuse tunnistajaks.

Ets tuli just vannist. Kuivatasin ta mõnusalt ära ja panin oma mängutekile. Seal me tavaliselt veel õhtuti natuke jutustame ja paneme tuduka selga. Oligi teine siis parasjagu seal selili, ise läksin mähkut ja tudukat tooma. Ta mehkeldas seal kuidagi nii asjalikult  omaette, et jäin teda lihtsalt vaikselt jälgima. Ja siis ma paningi tähele, et tal on väga konkreetsed kavatsused. Keeras end esmalt külili (mida ta teeb tihti), kuid siis oli näha, et sellega ta veel ei piirdu. Hakkas edasi ukerdama ja järsku oligi kõhuli nagu naksti. Siis ajas veel pea püsti ja jäi teine päris kohkunult vaatama, et mis imega ta nüüd hakkama sai. Vauu, ma olin nii uhke ta üle. Üks uus oskus jälle juures 🙂

Haarasin poole tegevuse pealt ka laualt digika, et see esimene keeramise kord üles filmida. Põhimõtteliselt saingi peale, aga kuna ta on sellel paljas nagu porgand, siis ei hakka seda siia avalikult üles panema. Kui järgmise keeramise sobivamates oludes lindile saan, siis lisan kindlasti siia juurde.

Tegelikult oli täna veel üks tore “esimene”. Tavaliselt uinub Ets õhtul tissi otsas, kuid eile sõi ta kõhu täis, siis mul tuli meelde, et tahtsin ju veel ta küüned ära lõigata ja hakkasin hoopis neid nüsima. Selle tulemusena oli ta muidugi mega ergas ja polnud magamise moodigi. Ikkagi panin ta oma voodisse, kaisuka kaissu ja teki peale. Suurte silmadega hakkas ringi vaatama ja teki äärega sahkerdama. Tundus, et tal oli täiega põnev. Tavaliselt ta selle aja peale juba hakkab protestima ja rinda nõudma, kuid täna vajus üks hetk lihtsalt tuttu ära.

Ah, kui ägedad beebid ikka on!!!

Kiri Ethelile: Oled juba kolmekuune!

Hei, mu väike rõõmurull!

Sa oled juba kolme kuune!! Kuhu aeg küll tõttab?! Sa oled selle kolme kuuga nii palju meid õpetanud ja ise õppinud. Ma vaatan sind ja sa oled juba nii asjalik.

Ah, et mida sa siis juba oskad? Sa jälgid oma ümber olevaid esemeid ja inimesi väga terase pilguga ning pöörad oma pead häälte suunas. Tihti vaatad sa otsa sellise näoga, nagu saaksid täpselt kõigest aru ja tahaksid sõna sekka öelda. Eks sa vahepeal ütledki. Sead oma huuled nii vahvalt prunti ja sealt suuaugust paistab keel, mida sa seal keerutad ja sätid, et soovitud hääli valla päästa. On ikka paras kunst see hääleaparaadi avastamine. Uuuu, nääh, eee, eeeem, nähhhh, ai-aiii-aa, aguuu on sulaselged, nüüd juba mängid ka erinevate hääletoonidega.

Hullupööra armastad sa, kui sulle totakaid nägusid või hääli tehakse. Siis on sul kohe suunurgad kõrvuni. Su varasem tagasihoidlikum muigav naeratus on muutunud laiemaks ja veelgi lõbusamaks. Vahel ajad sa oma naeratava suukese vahelt keeleotsa ka välja ja näed nii veelgi vallatum välja. See on niiii armas! Kui varasemalt jagasid sa pigem kelmikaid hääletuid naeratusi, siis nüüd oled hakanud ka häälega naerma. Sellised mõnusad naerukilked. Nii ehedad ja siirad emotsioonid (L).

Meil on ka mõni täitsa oma mäng välja kujunenud. Sa fännad täiega seda, kui poolpikali olen ja su üles oma põlvedele istuma tõstan. No kui veel koppadi-koppadi ka teha, siis on kõva itsitamine garanteeritud. Selle mängu juurde käib meil tihti ka üks lühike erinevate liigutustega muinasjutt.

Sa suudad kõik oma soovid meile teatavaks teha. Ma teen täpselt vahet, milline on su unejorin või milline näljakisa. Sa annad väga selgelt märku, kui sind on sinu meelest liiga pikalt mängutekile jäetud või kui mängukarussell on oma viisijupi ja keerlemise lõpetanud ning selle vaatamine on igavaks muutunud. Sa hakkad väga harva kohe kõva häälega nutma. Enamasti, kui miskit ei sobi, alustad sa ikka vaikselt kaeblikumate hõigetega ja kui see olukorda ei paranda, siis ei jää muud üle, kui korralik kisa valla päästa. Enamasti saavad siiski mured võimalikult kiiresti lahendatud ja häälepaelu valju nutuga kulutada pole vaja.

Sa oskad end voodis või mängutekil algasendiga võrreldes risti ukerdada ning hakkama saad ilusti ka seljalt küljele keeramisega. 7. septembril suutsid sa ka esimest korda seljalt kõhule keerata, mille peale ma mega häppi olin, kuid kuna seda rohkem esialgu juhtunud pole, siis ilmselt oli see pigem juhus ja heade asjade kokkulangevus. Aga paistab, et eeldused on peatseks keerama hakkamiseks juba täitsa olemas.

Kikusid sul veel pole, aga ila voolab suust ojadena. Tatimullimeister oled! Muudkui lutsutad oma rusikaid ja uurid oma käekesi. Sa pistaksid hea meelega oma mõlemad käed küünarnukini suhu, kui need vaid mahuksid. Aga sa pole oma üritamist siiani lõpetanud.

Öösel magad sa nagu puhas viieline. Ma ei tea, millega ma selle ära olen teeninud, aga mul pole seni olnud ühtegi ööd, kus oleksin pidanud sinuga öösel üleval istuma, gaase välja kussutama või muid su muresid leevendama. Tundub, et sa oled muretu ja hea unega piiga. Eks see võib muidugi peagi muutuda ja tõenäoliselt muutubki, aga seni naudin ma su hästi magamist. Tunnen ise end ka siis hommikul väljapuhanuna ja jaksan sinuga päeval lõbusalt mürada. Kell 21 on sul vanniaeg. Ma vist ei pea jälle mainima, kui suur veefänn sa endiselt oled. Pean tõsiselt kaaluma sinuga beebide ujumisse minemist. Igatahes, peale vanni veel natuke jutustame, tudukas selga, kõht täis ja kell 22 sa enamasti juba magad oma voodis. Ärkad korra 5-6.30 vahel, et kõht uuesti täis pugida ja siis juba emme kaisus mõnusalt edasi nohiseda. Hommikul ärkame me koos enamasti 8 ja 10 vahel.

Mulle tundub, et sa oled täielikult hommiku inimene. Peale ärkamist oled sa alati nii heas tujus. Iga hommik külvad sa meid üle hunniku naeratustega. Esimese saan tavaliselt siis, kui olen märganud, et sul silm lahti on ja sa vaikselt oma hommikuste ringutustega ametis oled. Siis hõikan sulle alati lõbusa häälega “Tere hommikust, kallis Ethel!” ja maias naeratus on garanteeritud.

Avastasin just üks päev, et mu kätele on musklid tekkinud. See on raudselt sinu pidevast tõstmisest ja meil on ka oma müramised, mille käigus sind oma väikeseks hantlikeseks kutsun. Mu hantel on väga innovaatiline, kuna tema raskus muudkui sujuvalt kasvab, nii et ise ei saa arugi. Täpsemad kaalud ja mõõdud saame järgmisel kolmapäeval, kui arstile läheme. Kolmanda kuu sünnaks ostsin sulle ühe hantli kujulise mänguasja, millega sul on hea esemete haaramist ja hoidmist harjutada.

Sul oli väga tore sünnipäevapidu – vanaemad, vanaisa ja tädid olid kõik kohal. See on nii tore, et sa annad nii palju lisapõhjuseid, miks kogu pere jälle kokku tuleb! Võib vist lausa öelda, et sa oled meid kõiki omavahel lähedasemaks muutnud.

IMG_3467
Sünnipäevahommik

IMG_3628IMG_3501 (2)

Jätka samas vaimus, mu väike preili! Kalli-kalli

Emm

 

Käisime ka Kadriorus kõndimas

Sel aastal toimus “Valgus kõnnib Kadriorus” kahel päeval. Meie käisime teisel päeval uudistamas. Indrek pidi minema hoopis bändiproovi ja läksin siis koos oma ema ja ta sõbrantsiga. Ja muidugi Sipsik ka.

Kuna eeldasime, et parkimisega on seal Kadriorus nii suure rahvamassi korral nagunii kehvad lood, siis jätsime auto Kalevi parklasse ja sõitsime sealt edasi bussiga. Ethel sai oma esimese bussisõidu kogemuse. Saime bussis ilusti istuma, kuid nagu arvata oligi, siis piiga ei arva pikemast istumisest midagi, hakkab nihelema ja tahab, et temaga püsti seistakse. Kartsin juba, et hakkab üle bussi kriiskama, aga püsti seistes oli vana rahu ise. Jälgis oma suurte silmadega ümbritsevat ja kohal me olimegi.

Rahvast oli Kadriorus palju. Sel aastal tundus kogu üritus tagasihoidlikum olevat. Võib-olla ma mäletan valesti, aga minu meelest on varasematel aastatel kõiksugu küünlaid, tulukesi ja valgusefekte rohkem olnud, kui nüüd. Äkki on asi hoopis selles, et korduvalt käies kaob see ahaa efekt lihtsalt ära. Sellegi poolest oli mõnus pargis ringi jalutada ning lilleaed ja loss taas üle vaadata. Kui ma Etheli kõhukotti pistsin, siis lasi ta endale omaselt üsna pea silma looja ja sai mõnusalt värskes õhus uinaku teha.

Vaatasime ilutulestiku ka ära. Ilus oli. Kuigi jällegi tundus nigelam kui eelmistel aastatel. Eelmine kord oli taustaks sobiv meeleolukas muusikapala, mis ilutulestikule efekti kõvasti juurde andis. Seekord lasti ka midagi, aga see tuli kuidagi vaikselt mingist ühest kõlarist ja polnud päris see. Aga mis sest. Tore, et ikka läksime, oli mõnus õhtu.

Ürituse lõppedes oli meeeletu rahvavool pargist välja. Tekkis kohe väike õud, et kuidas küll kõik need inimesed bussidele ära mahuvad. Ei tahaks küll Ethelit rahvamassi laiaks litsuda. Jalutasime J Poska peatusesse ja jäime nr 5 bussi ootama. Enne seda tuli veel hunnik kõiksugu muid busse, mis Viru keskusesse, Maneeži või kuhu iganes viisid ja inimesed läksid muudkui nende peale. Selleks ajaks kui nr 5 tuli, oli rahvas juba hajunud ja buss mõistlikult tühi. Ethel magas kogu bussisõidu kõhukotis ilusti maha. Alles Kalevis auto turvahälli ümber tõstes ärkas üles ja siis läks muidugi suur sööginõudmine lahti. Imekombel oli ta nõus ka pudelisse pumbatud piima mekkima ja kojusõit oli rahumeelne.

Indrek oli ka just proovist koju jõudnud. Tegin Ethelile vanni, söötsin kõhu punni ja panin magama. Indrek oli selle ajaga meile pitsad tellinud, kuna mõlema kõhud oli jube tühjad ja nii hilja vaaritama ka ei viitsinud hakata. Vaatasime koos hoopis filmi “Signs”. Natuke kriipi oli teine.

Jalutuskäik Kakerdaja rabas

Käisime Merilyni ja Etheliga rabas jalutamas. Me kumbki polnud varem Kakerdaja rabas käinud. Plaan oli minna suuremalt pildistama, aga kohale jõudes kiskus ilm vähe jamaks. Vahetasin siis ikkagi kleidi pükste vastu ja läksime niisama kakerdama.

Kohale jõudes imestasime, et olenemata vahelduva sajuga ilmast  oli ikkagi parkla autosid täis. Sättisime siis ise ka vankri ja jutud kõik minekuks valmis, Ethel vankri ja hakkasime raja poole kõndima. Laudteeni jõudes selgus see, mida olingi kartnud. Laudrada oli vankriga läbimiseks ilmselgelt liiga kitsas (ega see mingi Pässa raba pole, eksole :D). Läksime uuesti auto juurde, pakkisime vankri autosse tagasi ja pistsin Etheli hoopis kõhukotti.

DSC_8573

Kuna vankrit kaasa võtta ei saanud, siis ei viitsinud ma ka oma suurt kotti kaasa vedada, mida muidu oli hea vankri alla visata. Aga kotti ununes paraku ka mu digikas, nii et siin jagatud pildid on mu kehvasti pildistava moblaga tehtud, sorry.

Merilyn klõpsis natuke meid ja loodust oma megaägedate filmikaameratega, nii et neid pilte saab alles siis näha, kui filmid ilmutatud saavad. Nii äge, et ka praegu veel filmilinte kasutatakse. Peale ilmutamist saab mõnusa üllatuse, millised pildid välja tulid ja fotod on kohe paberil. Samuti ei klõpsita sellega sadat sarnast pilti, et siis nende seast see üks välja valida, millel kõige õnnestunuma näoga peale jäid, vaid pildil kajastubki see üks ja konkreetne moment, tulgu ta välja siis milline tahes. Kõlab palju loomulikumalt!

Natuke veel telefoni pilte mälestuseks.

DSC_8564DSC_8574DSC_8566DSC_8576DSC_8579DSC_8580

On ikka looduskauneid kohti meie Eestimaal, eksole! Tegelikult on mul väga hea meel, et ilm oli just selline, nagu ta oli. See, et vahepeal vihma sabistas, muutis looduse nii kauniks ja õhu värskeks. Sabina ajal tõmbasin oma mantlihõlmad Etheli ümber kinni ja piiga magas kuivas ja soojas põues oma õndsat und. Peale sabinat paistis kohe päike ja vihmapiisad hakkasid nii imeliselt puude okstel pärlendama. Pole ammu nii võluvat vaatepilti näinud. Merilyn katsus ka sellest pilte teha, nii et ootan põnevusega.

Üks miinus sellel rajal siiski oli. No see laudrada on ikka niii kitsas, et kui keegi vastu tuleb, siis isegi parima tahtmise korral ei mahu sa teda mööda laskma ilma, et kumbki vähemalt ühe jalaga laudteelt kõrvale astuks. Aga maa oli nii vesine, et andis ikka jalale seda sobivat toetuspunkti leida. Eriti vahva oli see, kui üks suur matkagrupp vastu tuli. Ilmselgelt oleks siinkohal olnud sobivaks võlusõnaks k u m m i k u d.

Rabast tagasi koju sõites vallandus Ethelil autos jutusoon. Kui seni oli ta lobisenud “lühilausetega”, siis täna hakkas ta pikki memuaare oma beebikeeles kokku jutustama. Ju siis oli palju head rabaskäigu kohta muljetada ;). Ka õhtul kodus oma beebikiiges kõõludes ja süles olles vadistas ja lagistas ta naerda pikemalt ja volüümikamalt, kui kunagi varem. Tundub, et oleme jälle ühe toreda arenguetapi võrra edasi liikunud. Cool!

Uus kandekott. Saingi kätte! Kuidas rahul olen?

Tellisin 8. septembril Liliputist Ethelile tema minisünnaks kingitud raha eest kandekoti. Sellise. Miks just selle valisin loe siit. Parasjagu oli Liliputi lehel kampaania ja õnnestus meil see kott saada 112 euroga (hetkel 124.90). Kallis küll, aga loodan, et teenib ennast hästi. Samuti on Liliputi kottidele üsna nõutav järelturg, nii et usun, et see hiljem kapinurka niisama päris vedelema ei jää. Täna just nägin, kuidas üks oma kasutatud kotti ostuhinnast suisa kallimana müüs, kuna seda konkreetset mustrit enam müügis ei ole ning need tõepoolest muutuvad kohati aja möödudes niiöelda rariteediks. Ja selle koti ostmisele oli isegi paras tunglemine.

Niisiis, suur oli minu rõõm, kui sain hommikul SMSi, et võin oma tellitud kandekotile pakiautomaati järgi minna. Ethel magas vankris oma õndsat lõunaund ja saime ühtlasi poodi jalutada ning paki ka ära tuua.

IMG_2422

IMG_2383
Ohoh, miskit põnevat vist on seal karbis!

Kui koti karbist välja võtsin, siis tundus esimesel hetkel küll, et neid rihmasid ja värke on nii palju, et paistis keeruline värk need kõik õigesti paika saada. Kuna Ethel nõudis tegelemist, siis jätsin koti mõneks ajaks sinnapaika.

Õhtul hakkasin tasapidi siis neid rihmasid üks haaval enda järgi paika sättima ja võtsin ära lukuga eemaldatavad istmiku pikendused, mis on mõeldud suurema lapse kandmiseks. Asi nägi juba päris hea ja loogiline välja. Proovisin siis beebit ka sisse ja volaa.

Väga kerge ja mugav oli last kanda. Käed vabad ega väsi ära. Kohendasin veel beebisisu, et laps õiges asendis oleks ja tundus, et talle meeldib, kuna mõne minutiga ta juba tukkus mu kõhul.

Plaan oli lasta Indrekul endast koti ja lapsega mõni normaalne pilt klõpsida, aga kuna me siiani selleni jõudnud pole, siis panen hoopis temast paar pilti siia. Käisime jalutamas ja ta proovis ka koti ära. Kuna rihmad olid minu järgi sätitud, siis nende ümbersättimine teise keha järgi on üpris tüütu, aga tehtav. Tegelikkuses käib paika regullitud koti kasutamine vaid kahe klambri kinnitamisega ja korras.

Siiani nende paari päeva põhjal võime küll öelda, et see kotiost läks asjaette. Saame mõlemad kasutada ja kulub ära nii väljasõitudel ja ilmselt mõnikord ka kodus toimetades. Reeglina ta lihtsalt magab kogu kõhul olemise aja maha.

Uus kandekott. Mille järgi valisin

Olin juba mõnda aega tundnud vajadust kandekoti järgi. Esmalt tundsin ma seda siis, kui tahtsin minna Muinastulede ööle ja jube hea oleks olnud Etsu oma lähedale kõhule panna ja seal siis ringi chillida. Samuti olen seda igatsenud olukordades, kus vaja kiirelt näiteks söök valmis teha või muud kodus toimetada ja just sel hetkel pole Ethel nõus mujal kui süles olema. Enamus asju saab küll vajadusel laps süles ära teha, aga nt toidu hakkimine vms on suhteliselt võimatu. Sõbranna oli mulle laenanud küll oma kandelina, mida mõnel korral ka hädapärast kasutasin, aga selle sidumine tundus mulle siiski piisavalt ebamugav ja kippus kandes ka ära vajuma. Ma olin eelnevalt ikka päris korraliku uurimistöö ära teinud ja lapsekandmise gruppides arvustusi lugenud, et omale selgeks teha, mis ühe kandekoti puhul oluline on ja mida tuleb kindlasti jälgida. Otsustasin ära tellida selle koti.

Mille järgi kotti valisin?

Valisin just selle koti, kuna see on pika kasutusajaga – võimalik kasutada alates sünnist (3.5 kg) kuni paraja rüblikueani (kuni 20 kg/105 cm). Ei ole eraldi vaja juurde osta beebisisu, nagu mitmete teiste kottide puhul, vaid see on kohe kaasas ja kasutatav. Samuti on kaasas ka eelnevalt mainitud istmiku pikendused.

Minu jaoks kõige olulisem tingimus koti valikul oli see, et kott oleks ergonoomiline, st laps istuks kotis ortopeediliselt õiges asendis (nn konna- või M-asend) ja tema keharaskus langeks ühtlaselt kogu istmikule ning oleks toetatud ühest põlveõndlast teiseni. Mitte-ergonoomiliste kottide puhul (mida ringleb samuti müügis kahjuks väga palju) langeb lapse kogu keharaskus tema hargivahele. Mitte-ergonoomilises kotis on seega esiteks lapsel endal väga ebamugav istuda ja teiseks võib selline rippuv ebamugav asend pideva kasutamise korral tekitada puusaliigeste düsplaasiat. Eriti ebasoovitatav on selline rippuv istumisasend poisslastele. Ise ei tahaks küll kusagil hargivahetpidi rippuda, vaevalt siis ka mõni laps sellest unistaks. Tegelikult on sellise koti kandmine kandjale endale samuti ebamugav.

Ergo and Non Ergo Position

Õige ergonoomiline kott ei sunni last selga kunstlikult sirgena hoidma, vaid võimaldab selgrool võtta sellele loomulikku C-kuju vastavalt lapse arengule.

Lapse õige asend

Ja siis oli minu jaoks veel oluline, et kott oleks ka mulle endale mugav ning koormaks mu õlgu ja selga võimalikult vähe.

Mis koti välimusse puutub, siis algselt valisime Liliputi kottidest välja üldse halli-lilla toonides “Pojeng” koti, kuid tellimise hetkeks oli keegi just viimase eest ära napsanud. Seega järgmiseks valikuks jäi must-valge “Elegance” kott. Tegelikult olen lõpuks ka selle valikuga rahul (kuigi natuke ikkagi see pojeng endiselt kripeldab, ehee).

Pildiotsingu liliputi pojeng tulemusPildiotsingu liliputi elegance tulemus

“Pojeng”                                                       “Elegance”

Eks neid sellistele nõudmistele vastavaid kotte toodavad ka mõned teised firmad (nt Tula), kuid nende hinnaklass jäi minu jaoks liiga kalliks. Facebookis on olemas grupp “Lapsekandmine (kandelinad, -märsid, -kotid jm)”, kus asjatundjamad erinevaid kotte arvustavad ning on lahkelt nõus ka kõiksugustel lapsekandmist puudutavatel teemadel abiks olema. Soovitan värsketel lapsevanematel liituda, täitsa asjalik grupp teine.

Jään nüüd igatahes ootama, millal mu Liliputi kotike kohale jõuab ja loodan, et ma ei pea pettuma.