Sander ja kolm kuud

Sannupoiss, oled järjekordse kuu meie seltsis mööda saatnud. Ikka koos kasvades ja arenedes. Üks ütlemata vahva ja rõõmu toov tegelane oled sa meil küll, selles pole kahtlustki. Beebipoisist jääb iga kuuga aina vähem järgi ja nagu su vanaema ütles, siis täitsa suure poisi nägu olevat sa juba läinud.

Pilk on sul terane ja jälgid hoolega kõike ümberringi toimuvat. Paigal olla sa enam kaua ilmselt ei plaani, siputad kõvasti jalgadega ja ukerdad end vaikselt mängutekil risti. Tasapisi õpid oma keha üha enam tundma ja valitsema. Selle saavutamiseks on muidugi veel piiikkk pikk tee minna, aga eks sa vaikselt katsetad. Oled oma käekesed ka avastanud, uurid neid pingsalt ja vahel kõlbavad hästi lutsutamiseks ka. Viimased paar nädalat üritad seljalt kõhuli end keerata. Just nimelt üritad. Külili keeramine on sul nüüdseks naljaasi, aga sealt kõhuli saamine nõuab veel jõupingutusi. Aga sa proovid, muudkui proovid. Ei anna alla ja ukerdad ikka hoolega. Vahel ajab päris tigedaks ka, kui ei saa. Paaril korral on päris ise kõhuli keeramine õnnestunud küll, siis ajasid sa oma pea uhkelt püsti, uurisid, kuidas vaatepilt teistpidi äkitselt sai ja teatasid rahulolevate häälitsustega, millega hakkama said. Aga enamasti kipub alumine käsi veel külje all ette jääma ja vajad õõõigepisut sõrmeotsaga abistamist. Nii et ma päris sulaselgelt ei ütleks, et sul keeramine selge on, aga loetud päevade küsimus on see küll. Kõhuli olla sulle üldiselt meeldib ja kui miskit toredat veel nina all uurida ka on, siis pole häda miskit. Või noh, vahel ikka on küll. Hiljuti hakkasid end ka kõhult seljale veeretama… et siis taas üritada end kõhuli tagasi ukerdada, sest nii oli tegelikult päris vahva olla. Aga oleme ausad – lihtsalt selili mängukaare all pikutada ja toimetada on ka mõnus.

Loe edasi “Sander ja kolm kuud”